-
Strobe Talbott ja Bill Clinton õppisid kuuekümnendate lõpul Rhodesi stipendiaatidena Inglismaal Oxfordi ülikoolis ja elasid samas üürimajas. Kohustuslikus akadeemilises kirjatöös spekuleeris noor Clinton poliitilise pluralismi võimaluste üle NSVLis ja vene kirjanduse huviline Talbott uuris Vladimir Majakovski loomingut. Ülikooliaegne tutvus ei katkenud järgmisel paaril aastakümnel. Pärast Clintoni võitu 1992. aasta presidendivalimistel kutsus välisministriks määratud Warren Christopher (mõistagi tulevase presidendi soovitusel) Talbotti oma meeskonda. Algul oli viimane erisaadik-erinõunik…
-
Teie poole pöördub veel hiljaaegu raamatukoguhoidja (maa sool, nagu omal ajal öeldi) ametit pidanud teise Eesti esindaja. Oleme koos abikaasaga (kes muide on lillekaupluses müüja) olnud Teie talendi austajad Teie esimestest kirjanduslikest katsetustest peale. Leiame, et kui üldse keegi meie praegustest kirjameestest, siis nimelt Teie olete õiglase halastamatusega maalinud meie ette panoraami meie postsotsialistlikust tegelikkusest. Meie arvates on ka igati kohane Teie võrdlemine eesti rahvakirjaniku Oskar…
-
Ent asi on laiem. Patarei juhtum on mõistliku ja läbimõeldud riikliku ehitus-, isegi arenduspoliitika puudumise järjekordne näide. Veel pool aastat tagasi polnud Patarei renoveerimiseks vajalikud 171 miljonit krooni riigile mingi probleem. Enamgi veel, see kuulutati riiklikul tasandil lausa mõistlikuks otsuseks, nagu võis lugeda 20. aprilli EPst. Nüüd aga otsustas rahandusministeerium, et see pole majanduslikult mõistlik, kuigi rektor Ando Keskküla kinnitab, et akadeemia väljaarendamiseks ja kolimiseks kulub…
-
Võib püüda väita, et 11. III polnud ikkagi 11. IX. Aga pole midagi, mis osutaks, et kui Madridis oleks 191 inimese asemel hukkunud neid 10 või 20 korda rohkem, oleks reaktsioon olnud teistsugune. Hispaania aadressil kriitikat juhtinud USA konsensus oli, et tegemist on ohtliku lepituspoliitika ilminguga. Ometi pole olukord nii lihtne ning Ühendriikide reaktsioon näitab muu hulgas, et viimaste aastate lõhe Euroopaga on sügavam kui võrreldava…
-
John Keane?i ?Globaalne tsiviilühiskond?? on fakti- ja nimerohke, pisut hüplikuvõitu argumentatsiooniga monograafia. Selle eesmärk on anda pealkirjas mainitud mõistele selgem sisu, mis aitaks tänaseid poliitilisi tendentse paremini mõista ja homseid sündmusi kujundada. Termini ?tsiviilühiskond? või ?kodanikuühiskond? tänapäevane kasutus pärineb XVIII sajandi mõtlejatelt. Praktilises poliitikas kujunes see mõjukaks ideaaliks peamiselt 1970. ja 1980. aastatel Kesk-Euroopa teisitimõtlejate seas. Tsiviilühiskonna all mõeldakse riigiasutuste ja perekonna vahele jäävat elusfääri, seltsitegevust,…
-
Kuehnelt-Leddihni esseistika on kindlasti külm du?? neile viimastele, kes veel jagasid usku (mis oli kord tüüpiline postkommunistlike maade elanikele), et valimiste fiktiivsus ja sõnavabaduse puudumine on õnne ja vabaduse peamine takistus. Kuehnelt-Leddihni üks peamisi järeldusi on, et tulevikus on väljavaateid vaid kahe partei süsteemil, kusjuures neil on ühine filosoofia ja maailmavaade (lk. 45). Mille poolest see koos autoritaarse ja ebademokraatliku panganduse, tööstuse ja neile toetuva sõjamasinaga…
-
Kulbok näeb meie kultuurimudelit kui elitistlik-säilitavat ja peab selle põhipuuduseks omamaise kultuuritööstuse ahistamist. Nii ?on see osa kultuuritarbijatest, kes meelelahutusele orienteeritud, väga kerge saak globaalsele massikultuuritööstusele. Kuna kultuuri dünaamika on pärsitud ja kultuurielus osalemine piiratud, on elitistlik-säilitav kultuuripoliitika kitsarinnaline ja lühinägelik.? Kena küll, kui kultuuripoliitika oleks nii vägev instrument, et sellega saaks paja teises nurgas eri suppi keeta. Kultuuri seisund paraku sõltub ühiskonna kui terviku seisundist,…
-
CDU/CSU konservatiivsed liikmed vastustasid projekti konstitutsioonilistel alustel ja argumendiga, et Haacke nägemus eeldab varjatult Saksa parlamendi natsionalistlikku olemust, kinnistades seega stereotüüpi, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Sotsiaaldemokraat Hanna Wolfi arvates peegeldub aga Haacke töös natside üleskutse sakslastele 1936. aasta olümpiaks: tuua kõikjalt oma kodumulda Berliini staadionile. Leidus ka otseselt ksenofoobseid väljaütlemisi, et installatsioonile rohelise tee andmisega on valitsus sama hästi kui ?reetnud oma maa?. Sellise vastasseisu kutsus…
-
Tänase demokraatiateooria moevoolu kohaselt on demokraatia kaitseks ja õigustuseks hädavajalik anda talle ratsionaalne põhjendus. Ainult nii saab tagada truudust liberaal-demokraatlikele institutsioonidele ja seega ka kindlustada nende stabiilset püsimist. Sellest vaatepunktist õõnestab igasugune ?postmodernne? ratsionalismikriitika juba aprioorselt demokraatlikku projekti. Ja ometigi, universalistlik ja ratsionalistlik (valgustusajastu) raamistik takistab kaasaegse demokraatliku poliitika olemuse mõistmist. Siin võiks eristada kahte valgustuse loogikat: enesekinnitus ja enesepõhjendus; esimest võiks nimetada ?poliitiliseks? ja teist…
-
Nõndanimetatud professionaalsed poliitikud on demokraatia võimalikkuse tingimus tänapäeval, kus vanakreekalik otselõugamismudel ei tule kõne alla (välja arvatud netikommentaarides). Millegipärast arvatakse, et demokraatliku poliitilise süsteemi eriomaseks tunnuseks on võimu kuulumine rahvale. (?Demokraatia? sõna etümoloogiagi justkui viitaks sellele.) Teisisõnu: võim on rahva käes ja ainult puhttehnilistel ja efektiivsust silmas pidavatel kaalutlustel on poliitikud need, kes teostavad rahva tahet riigijuhtimise küsimuses. Kokkuvõttes rahvas kontrollib olukorda, tema tahe maksab ning…
