-
Nüüd ma ei pea enam ammu postkontorisse rahakaartide järele minema, aga sealpool Narva maanteed ja Mere puiestee ääres on igasuguseid asutusi, mida tuleb külastada, ja kui Rotermanni kvartal valmis ehitatakse, muutub selle piirkonna infrastruktuur veelgi ligitõmbavamaks. Samuti tiheneb turistide voog sadama suunas. See, mis Mere puiestee alguses praegu toimub, on veel meeletum kui vanasti. Ausalt, see koht on inimvaenulik. Loomulikult ei saa ma selles süüdistada postkontori…
-
Stalinit ja eriti Hitlerit käsitleva teabetulva ühisomaduseks on nende kujutamine deemonlike olevustena, pooleldi hullumeelsetena, kes mingil pooljuhuslikul kombel on võimu usurpeerinud ning seda siis erakordselt pahelisel viisil kuritarvitama asunud. Nagu need, kellega koos ja kelle suhtes nad seda võimu rakendasid, oleksid mingid vahakujud või robotid. Niisuguse pildi loomine rikkalikku allikabaasi ei vaja.
Kõnelune raamat on teistsugune. Simon Sebag Montefiore, sedavõrd mahuka ja põhjaliku raamatu (inglise keeles…
-
Pole saladus, et inimesi, ?kes teavad tõde?, nimetatakse mõnikord fundamentalistideks. Islamiterroristid teavad tõde. President Bush teab tõde. Tõe nimel hoiavad NATO sõdurid islamimaade kodanikke sihikul. Tõe nimel sai brasiilia võõrtööline kuuli. Tõde teavad nüüd vist ka eesti ?rahuvalvajad?. Üldiselt oleme tänaseks õppinud, et tõde on liiga ?kange? ollus, kontsentraat, sobilik üksnes radikaalseteks saneerimistoiminguteks või välispidiseks tarvitamiseks. Ja sel puhulgi mitte alati: erakond, kes väitis teadvat õigeid…
-
Et inimesed on rohkem oma aja kui oma vanemate nägu ja et inimesed on oma aja lapsed, mitte aga selle isandad ? neid ajaloolises kultuuris ringlevaid väiteid tunneb igaüks. XVIII sajandi teisest poolest XX sajandi lõpuni on meie teadmisi ajaloost saatnud Herderi ?ajavaimu? mõiste, mille levitamisel tegi sõna käibeletooja selle üle omal ajal ka pisut kirjanduslikku nalja. ?Kas ta [aja vaim] on mõni geenius, mingi deemon?…
-
Usutavamaks see muutub alles siis, kui oleme võtnud mõtiskleda julguse tähendusest. Miks ei kõla põlglik hüüatus meie kõrvus võõrastavalt? Sellepärast, et me oleme seda korduvalt kuulnud. Tohib rahumeeli väita, et tegemist on mõistega, mille ümber saab inimsuse arenguloo koondada kõige hõlpsamini. Kui Schopenhauer kuulutab julguse alamaks vooruseks, siis nii ta vaid vastandab oma seisukoha pööbellikule suhtumisele. Aga see arvatav pööbellikkus pole tegelikult muud, kui inimsuse arengu…
-
Samas tundub, et Eesti välispoliitika on märkimisväärselt asetunud Eesti-Venemaa suhete konteksti ning meie sügavas sisemuses pesitseb tugev rahvuslik alalhoidlikkus, mis takistab tekkinud rahvusvahelist autoriteeti optimaalselt kasutamast. Näib, et see, mida ütleb meie kohta Tambovi kuberner, on meile sageli palju olulisem sellest, mida ütleb ÜRO peasekretär. Sellegipoolest ei ole meie käsitlus Venemaast alati ratsionaalne, kuna seda mõjutavad ajalooline hirm ning konfrontatsiooni paratamatus. Eesti julgeolekupoliitiline identiteet on tugevasti…
-
Kellele Eesti tippudest poleks nende kinnisvara halba varju heitnud? Tiit Vähi lahkus korterite tõttu sootuks ametist. Perioodiliselt jääb avalikkuse hammaste vahele president Meri neemenukk ja Rüütli neli elamist. Majade eest on publik praadinud nii Savisaart kui Laari, rääkimata vähemate vendade-õdede ehitusprojektidest rannajoonel, segastest üürisuhetest (viimast mitte ainult kunagistes kroonu onnides Keila-Joal) jne. Osa tehingutest on kindlasti puhtad ja teised mitte nii väga, aga ühe mõõduga mõõdetakse…
-
Eesti lugejale avaneb Jakobsoni nähtuna esimest korda Soome poliitiline lähilugu. Kuid nagu igas heas raamatus on Max Jakobsoni suurteoses mitu kihistust ? XX sajandi ajaloo esitus, Soome saatuse selgitus, arutlusi diplomaatiast, isiklikke tähelepanekuid poliitilisest kultuurist ning muidugi oma perekonnalugu. Max Jakobson vaatab ajaloole soomlasena, aga ka juudina, mis lähendab teda Euroopa ajalooga hoopis teises plaanis kui mõningaid eesti ajaloolasi. Pea igal leheküljel leidub selline pärl nagu,…
-
Teises filmis võitleb juristist gei surrogaatemaga, kes avastab, et geidele last sünnitades tahab ta alateadlikult enamat kui lepliku sünnitusmasina rolli ? lähisuhet lapse isaga, suuremaid õigusi lapse kasvatamisel (?). Ristuvad ootused.
Kolmandas filmis otsustab surrogaatema geipaarile lapse kinkida. Kingituse peab kinni maksma saaja, hind on 13 000 dollarit. Lõpukaadrites sammub õnnelik ?gei-ema? lapsevankri taga, paks grimm näol, parukas peas ja dekolteega kleit rinda paljastamas. Õnnelik lõpp?…
-
Jeffrey Meyers, ORWELL. ÜHE PÕLVKONNA PIINAV SÜÜTUNNE. Inglise keelest Lia Rajandi. Varrak, 2005, 448 lk.
?Inimesed ütlevad üksteisele söör ja sõidavad esimese klassi piletiga ? see ei saa olla Orwell!? kirjutas üks üliõpilane 1930. aastate briti kirjanduse eksamil tundmatut teksti analüüsides. Ega tudeng eksinudki ? katkend pärines hoopis George Orwelliga samal aastal sündinud Evelyn Waugh?lt. Vastupidiseks pööratuna sobiks too arutluskäik päris hästi iseloomustama Orwelli elulugu, nagu…
