-
-
Postsotsialistlikust materialismist (euroremont) postmodernistliku hedonismi suunas (oma isikupärase elustiili väljamõtlemine).
Kahe taasiseseisvuse aastakümnega on eesti kultuur tohutult muutunud. Kuidas seda mõõta? Tuntud moodus on igat sorti trükiste sortimendi ja tiraaži võrdlus. Tavapärane on ka (põhi-, kesk-, kõrg-)koolide õppekavade kõrvutamine. Tunnetuslikku elevust tekitab toonase ja tänase rõivastumisviisi, toidulaua ja eluaseme muutuste suuruse üle imestamine.
-
Vähema kui viieteistkümne aastaga on eesti keelde tõlgitud ulatuslik osa XX sajandi esinduslikumast kirjavarast. Niisugune koormus käib mis tahes lugejale üle jõu.
Käsitlen kultuurina ühiskonna mentaalsust ehk vaimseid protsesse, mis omakorda on vormistatud nii argielu kui avalikkust ohjavate käitumis- ja mõtlemismallidena. Kultuuri eksistents vaimsusena on mõeldamatu materiaalse kandjata, s.o kultuurinstitutsioonideta, -tarbijateta, esemelise keskkonnata. Kultuurimehhanismid tagavad ühiskonnas nii põlvkondliku järjekestvuse kui pideva eneseuuendamise püüdluse. Selline kultuuri definitsioon on küll väga üldine, kuid…
-
Miljonirahvana pole meil paljudeks võrdlusteks vajalikku massi.
-
Üks rootsieestlane kõneles, kuidas tema ema oli veel paar aastakümmet pärast paadipõgenikuna võõrsile jõudmist punast värvi peljanud. Nii punaste kampsunite kui punaste tomatite näol kummitasid teda kõikjal kommunismitondid. Ka koolipapa Maurus arvas, et sotsiaaldemokraatiast sotsialismini on vaid üks samm. Kremli-meelse sotsialismi kokkuvarisemine sünnitas siinmail samuti nii ulatusliku punapelguse, et tööliste nimel kõnelemine või sotsiaaldemokraatia kuulutamine tundusid moraalse kuriteona. Pärast järske ajaloopöödeid pole kitsukese vaatevälja kehtestumine mingi ime: nii läks ka…
-
Maarjamaa kohal lehvivad veel raudse eesriide räbalad, mille hajutamisel võiks jumalasõna osatähtsus olla senisest suurem.
1991. aastal hakkas üheaegselt lahti hargnema kaks traumaatilist diskursust. Esimene oli eestlaste oma, selle põhiteemaks sai nõukaaegne ülekohus, ajakirjanduses vohas küüditatute mälestuse teema, väga muljetavaldav oli olla KGB poolt ülekuulatu, punapartei poolt tagakiusatu jms. Teooriais on kasutusel selline mõiste nagu ?traumaatiline aeg?, mis oleks nagu reaalajast lahti haagitud ja kulgeks iseseisvana just selleks, et luua traumast…
