-
Valimised on nagu sõda: vahet pole, kes kelle sodiks pommitab, relvatöösturid võidavad niikuinii. Milline partei kõige rohkem hääli saab või kes kellega koalitsiooni teeb, pole tähtis, suur raha saab alati oma tahtmise, mõned mõjuvõimsad välisriigid muidugi ka. Sisuline valimisvõitlus käib ikkagi ainult selle nimel, kes korrumpeerub, kes saab ellu viia kampaania rahastajate erahuve. Poliitikule on ju teatavasti püha ainult tema sponsorite tahe. Kes oskab rikkurite ahnust…
-
1840. aastaid Baltikumis on iseloomustatud vastakate mõistetega. Sotsiaalpoliitilise ja majandusliku nurga alt on räägitud “rahututest”, “murrangulistest”, “näljastest” ja “traagilistest” neljakümnendatest, sügavast sotsiaalsest kriisist, aga ka Balti agraarreformi tegelikust käivitumisest ja keskvõimu venestussurve esimestest ilmingutest. See Nikolai I valitsusaja keskne periood sai ühelt poolt kultuurilise ja geograafilise suletuse ning alalhoidlikkuse klassikaliseks kümnendiks Põhja-Balti territooriumil, ajaks, mil süvenes “Liivimaa vaikelu” ühes oma kalduvusega lokaalsesse idülli ja buršielu nautlevasse…
-
Minuvanuste põlvkonnal on olnud võrdlemisi harukordne võimalus tunnistada oma teadliku eluea jooksul ühe impeeriumi kokkuvarisemist ja (kui impeeriumi mõiste puhastada sellega vaikimisi vägisi kaasa tulevast negatiivsest kõrvaltähendusest ja mõista selle all lihtsalt ühtset majanduslikku ja poliitilist ruumi) teise hoogsat laienemist. Tegelikult pole see muidugi mitte midagi erandlikku, tsivilisatsiooni ajalugu ju õigupoolest säärastest rulluvatest lainetest koosnebki. Seetõttu olekski võib-olla paslik alustada kavandatavat eelarvamuslikku artiklisarja majandusmõtte ajaloost impeeriumide…
-
On omamoodi kummaline, et kui poliitilisel areenil räägitakse aina uutest abinõudest, mis sündimuse tõusule peavad kaasa aitama, ning raporteeritakse ka edusammudest (“vanemahüvitis tõi aastaga 800 lisasündi“), ei mõjuta need töövõidud pea üldse ei meie oma ega ka rahvusvaheliste organisatsioonide rahvastikuprognoose. Kõver kulgeb ajateljel ikka allamäge.
Avalikes iibejuttudes keskenduvad kõnelejad eeskätt sellele, mille eest ja kui palju peaks tööinimesele lapse eest maksma, maksjaks eeskätt loomulikult riik ja omavalitsus.…
-
Mis siis on rahvaste õiguste osas muutunud nüüd, mil me oleme pool sajandit vägivaldset võõrvõimu suutnud üle elada, oleme oma iseseisvuse taastanud ning saanud ÜRO, NATO ja Euroopa Liidu liikmeks? Juba see asjaolu, et rahvaste õigusi käsitletakse tihti isikuvabadustele ja inimõigustele vastanduvana, näitab, et siin on midagi korrast ära. See sarnaneb usuvabadusega N Liidus, kus uskuda nagu võis, kirikuskäimine tõi aga õnnetuse kaela. Ja tõepoolest: Venemaa…
-
Pärast New Orleansis möllanud orkaani maailma jõudnud teated on õõvastavad: röövimised ja vägistamised, kaos ja džungliseadused. Et maailma superriik number üks katastroofi ette näha ja vältida ei suutnud, on omaette teema, samuti sagenevate looduskatastroofide arvatavad põhjused. Dramaatiline sündmus aga tuletas meelde, kui õhuke ja haavatav on tegelikult inimühiskonna kultuurikiht, kui habras on tasakaal. Kaos vallandab kõige algelisemad enesealalhoiu refleksid. Kaos tekitab kaost. Võtkem kas või tuntud…
-
Tommaso Campanella, Päikeselinn. Itaalia keelest tõlkinud Kristiina Rebane. Loomingu Raamatukogu 2005, nr 15. 64 lk.
Kord küsinud üks prantsuse kirjandusõppejõud loengus oma üliõpilastelt, kui paljud neist on lugenud François Rabelais’ “Gargantuad ja Pantagrueli”. Enamik üliõpilasi tõstis käe. Aga Rabelais’ kolmandat, neljandat ja viiendat raamatut (mis on “Gargantua” järjed ja räägivad fantastilistest merereisidest)? Iga kord kerkis vähem käsi. Sest mis mõtet on lugeda tänapäeval kirjeldusi mingitest saartest…
-
Kipun Orase vaimses atmosfääris sulanduma Rein Veidemanniks, sogades midagi emotsionaalset, talitsematut ja läbimõtlematut õpetajast, erakordsusest, aukartusest jms. Selliseid tundeid tekitavaid eestiaegseid mehi on muidugi veel: Aspel, Semper, Tammsaare, Ivask, kui kõnelda pisut hilisemaist. Kuid just Orase pimestus on täiesti ebaratsionaalselt saatnud mind (võib-olla juba 1990. aasta detsembri Vikerkaarest peale) kirkaimalt. Asi ei ole selles, et ma jagaksin (nii taipamise kui poolehoidmise mõttes) Orase vaateid või neist …
-
1989. aasta augustis avaldas Vikerkaar avaluuletusena Pedro Krusteni värsid: Lahkub pikkamööda suvi,/ Aeg see lendab nagu tuvi,/ Kannab ära rannalt kära,/ Ujujad ja päiksesära – jne, jne veel kolmteist rida. Kui aga keegi viitsis ridade algustähed ülalt alla kokku lugeda, sai ta tulemuseks: LAKU PERSET, TSENSOR.
Luuletus oli algselt ilmunud 1933. aasta 17. augusti Rahvalehes ning reageeris eeltsensuuri kehtestamisele Jaan Tõnissoni valitsuse poolt tollase põhiseaduskriisi tingimustes.…
-
Kes soovib veenduda arenguloo kujutamise hõlpsuses, vaadaku juurde lisatud fotot. Kunstnik ise ütleb pildi saamislugu kommenteerides, et torne olevat ta märganud alles pärast foto valmimist; ülesvõtte tegemise ajal köitis kogu tähelepanu laternaposti otsas istuv vares. “Lind kui Jumala loodud elu ja latern kui inimese leiutis lähiminevikust, ning veel ümmargune – ideaalvorm, maakera või galaktika või universum, niisiis Jumala looming inimloominguga koos. Lõpuks torn, suur TORN, XIX…
