-
“Saneerimisvajadust” põhjendatakse inimväärikuse kaitsega ja võitlusega harimatuse vastu. Kiiduväärne. Aga naeruväärseks ja silmakirjalikuks teeb selle paljuski “sanitaride” endi kujundatud ühiskondlik kontekst.
Et paar seadust toimivad sotsiaalse pampersina, luues puhtama ja kuivama tunde? Tõsiasi on, et avaliku ruumi reostus on pikaaegne, üldine ja kaubanduslike juurtega nähtus. Et sündsuse piirid on nihkunud. Et meedias ja loovkunstideski on tervitatud mänguline või estetiseeritud madalkeelsus. Et filmides kõlab roppusi iga kahe…
-
Asta Õim vaatleb raamatus “Võim ja kultuur” keelekasutust Nõukogude siltidel ja leiab, et tollase sildistamiskultuuri puuduseks oli imperatiivsete siltide rohkus. See tõi käibele iroonilise ütluse “Mis pole keelatud, on lubatud” ja andis põhjust nimetada Nõukogude Liitu “tõkkepuu mentaliteediga ühiskonnaks”. Ülesildistamine devalveeris siltide väärtust ja tõsiseltvõetavust. Kvantiteedi negatiivset mõju kvaliteedile võib tänapäeval täheldada kogu keeletarvituse juures. Sõnaväärtuse kahanemise alged on lihtsustatud juurdepääsus kirjasõnale. Kurja juurt on otseti…
-
Jonathan Wolff viibis Eestis möödunud kolmapäeval Tartu ülikooli eetikateaduse kutsel.Aija Sakova
Jüri Lipping: Kasutasin juhust ja lugesin teie “Sissejuhatust poliitikafilosoofiasse” ning tunnistan, et tegemist on väga selge, asjatundliku ja veenva kirjatööga. Arutluskäik on selgesti jälgitav, tavatult dialoogiline ja minu mõistmist mööda ka üsna õiglane. Kõike seda mööndes on teie raamat ikkagi nimelt see, mida ta taotleb olla – sissejuhatus. Sissejuhatus valdkonda, mis on erakordselt mitmekihiline, erilaadne ja…
-
1996. aastal ilmus Samuel Huntingtoni palju poleemikat tekitanud raamat “Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine”. Selles raamatus esitatud viiest põhilisest väitest olulisim on, et tekkimas on uus, tsivilisatsioonide erinevusel baseeruv maailmakord, kus kultuuriliselt sarnased ühiskonnad teevad järjest rohkem koostööd ning “graviteeruvad’’ oma tsivilisatsiooni juhtriigi suunas. Sellega on läinud nagu kõigi teistegi globaalteooriatega. Aeg on andnud arutust ning kümmekond aastat pärast raamatu esmatrükki on selge, et tsivilisatsioonide kohta…
-
Ühinemine Euroopa Liiduga on toonud Eesti-sugusele väikeriigile juurde uue õigustõlkega seotud dimensiooni. Mitte et me seni ei oleks võõrkeelseid õigustekste eesti keelde tõlkinud ja et siin ei oleks probleeme ette tulnud. Uus on taust, kuhu oleme sattunud. Ja me peame tajuma uut tausta ja mitte rahulduma alalhoidliku tõdemusega, et nii nagu seni on õigustekste tõlgitud, teeme seda ka edaspidi. Kas on nii, et euroopa õiguse (valdavalt…
-
Denis Diderot’ “Fatalist Jacques” on romaan, mille kohta kehtib suurepäraselt, et “uus on põhjalikult unustatud vana”. Sestpeale, kui romantikud XIX sajandi algul hakkasid võitlema klassitsistlike reeglite vastu kirjanduses ja kunstis, on ikka tundunud, et klassitsistlikul selgusel, sõnade ja asjade üksühesel vastavusel, millest räägib Michel Foucault, pole meie keerulises maailmas enam kohta. Diderot’ romaan aga tõestab otse vastupidist. Sest mis on “Fatalist Jacques” muud kui, nagu juba…
-
Edgar Savisaar sarnaneb mõneski Konstantin Pätsiga, kuigi ajalugu ei kordu kunagi üksüheselt. Päts tuli suurde poliitikasse möödunud sajandi algul Tallinna linnavolikogu valimiste kaudu, kus tal õnnestus edu saavutada ühisnimekirjas vene rahvusest kandidaatidega. Päts võitis, kerkis hiljem Eesti Vabariigi valitsusjuhiks ja presidendiks. Viimast küll omaenda teostatud riigipöörde tagajärjel. Päts võttis osa 1905. aasta nn kodanlik-demokraatlikust revolutsioonist ja oli sunnitud seejärel maapakku minema. Edgar Savisaar tuli poliitikasse uusaegse…
-
Prostitueerivast kirjanduskriitikast
Viimases Sirbis sõnastas Märt Väljataga tänuväärselt viisteist näpunäidet (algajale) kirjanduskriitikule. Vaadates viimaste nädalate ajalehekriitikat, tundub mulle, et vähemalt ühe olulise punkti peaks sellesse nimekirja lisama: ära kirjuta (vähemalt oma nime all) reklaamtekste raamatuarvustuse pähe.
Või lakoonilisemalt: ära prostitueeri. Ma loen kasvava hämmeldusega Eesti Päevalehe raamatulisa Arkaadia, mis on otsustanud viimastel nädalatel olulise osa oma napist lehepinnast pühendada EPLi üllitatava raamatusarja “XX sajandi kirjandusklassika” reklaamile. Loen…
-
Kui austatud kaitseminister Jaak Jõerüüt lahkus ametist protestiks punaste särkide ja korrumpeerunud riigivõimu vastu, sai temast üliväga lugupeetud Jaak Jõerüüt. Lehed kirjutasid ausast poliitikust nagu kauaoodatud messiast, reaalpoliitikud muidugi irvitasid vastikult. Elukutselised valeprohvetid, sotsioloogidest tulevikuennustajad, nägid Jaaku juba presidenditroonil, hermeliinmantel üll ja hiilgav eetikavõru ümber pea. Juhtunu valguses on ülimalt õpetlik lugeda üle Jõerüüdi mälestusteraamat “Diplomaat ja mälu”. Eetilised küsimused saavad taas selgemaks, nagu nad said…
-
Juhtumisi kuulasin pealt arutelu ühe reality-show (“Tibid maal”) teemal. “Kas nad siis tegelikult, päriselt ongi sellised – primitiivsed tibid?” oli põhiküsimus. Meenutati saates esinenud neiu ema ütlust intervjuus: eks nad kirjutasid talle kõik ette. . . . See kõlas nagu vabandus: ainult mäng ju. Mäng, mis esitleb end tõelusena? Tõelus, mis on olemuselt mäng? Identiteet, mida saab vahetada nagu pesu.
Laulev revolutsioon andis inimestele (justkui) identiteedi ja reaalsuse tagasi. Varsti…
