-
See lause meenus mulle sageli, kui lugesin möödunudaastasi väitlusi usuõpetuse üle koolides. Kohustusliku õppeaine kaitsjate kulunumaid argumente on ju see, et kristlik religioon kehastavat “eetilisi põhiväärtusi” ja nõnda saab päästa väetid lapsukesed väärtuste kriisist, kuhu meedia ja turumajandus nad on paisanud. Mine tea, ehk õnnestub isegi taastada vana patriarhaalne pere, kus issi on väike kodune jumal ja pühapäeviti käiakse kirikus pastori manitsusi kuulamas.
Paljude usuõppe pooldajate motiivid…
-
Tõlkinud Ülar Ploom. TÜ kirjastus, 2005, 246 lk.
Juba paarkümmend aastat varasema raamatu “Avatud teos” (“Opera aperta”, 1962) teise trüki eessõnas (1967) tunnistab Umberto Eco, et tema võimalikkusekäsitus pärineb muusikast, Luciano Berio katsetest.1
Meenutagem, et Luciano Beriolt ilmus 1958. aastal “Hommage à Joyce, I sekvents” ning Eco tegeles sestpeale just James Joyce’i loominguga, nii et “Avatud teose” esitrükk sisaldas ka vastavat uurimust. Sõjajärgses heliloomingus, nagu John Cage’i…
-
Nagu kõikidel eelkäijatel, nii on ka praegusel sihtkapitali nõukogul esialgu plaanis hakata maha panema rööpaid, mis teeksid rahaeraldamise etteaimatavamaks, ratsionaalsemaks, objektiivsemaks. Pean silmas mõnede kategooriate fikseerimist: nt trüki- ja honoraritoetuste määr žanri, mahu, võib-olla ka autori tähtsuse järgi (koolialmanahhid, luule, proosa, debüüdid, kordustrükid, tõlked, valitud teosed jne). Ammu on liikunud mõtteid, et stipendiumi võiks anda ka tagantjärele, juba tehtud tööde, ilmunud raamatute jms eest. Mis nendest…
-
alt=”” hspace=0 src=”images/stories/23.12.05/1.jpg” align=baseline border=0>
-
Anthony Levi, RICHELIEU. ÜHTSE PRANTSUSMAA KUJUNEMINE. Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, Tallinn 2005. 309 lk.
Ajaloolised biograafiad on kogu maailmas jätkuvalt populaarsed, räägitakse isegi teatavast tõusutendentsist selles ajalookirjutuse žanris. Lugejamenu võib suuresti seletada asjaoluga, et paljud biograafiad on suunatud laiale lugejaskonnale ja kirjutatud ajaviitelises võtmes. Ka suure osa Eestis viimastel aastatel ilmunud biograafiaid võib liigitada ajalooteemalise ajaviitekirjanduse alla. Kirjastus Varrak on oma sarjas “Inimene ja ajalugu”…
-
alt=”” hspace=0 src=”images/stories/23.12.05/1.jpg” align=baseline border=0>
-
-
Aga ka nende hulgas, kelle sünniaasta on varasem kui 2005, tekkis eurooplasi juurde. Mõned sisemise veendumuse või ootamatu äratuse sunnil, teised visa töö ja tahtejõuga, kolmandad kõrgemalt poolt kuuldu alusel, et eurooplane olla on uus riiklik norm. Kui kõigi Eesti elanike jaoks oleks eurooplus loomulik nähtus, siis poleks ju meie poliitilistel ladvaõuntel olnud tarvidust lakkamatult avalikel esinemistel korrutada, et “nemad” ongi nüüd “meie” ja et me…
-
alt=”” hspace=0 src=”images/stories/23.12.05/1.jpg” align=baseline border=0>
-
Tõsimeelsest hernhuutlikust perekonnast pärit protestantliku pastorina, kes andis eestlastele tagasi nende paganliku “vanavara” ja rahvusliku eneseväärikuse, on Jakob Hurt küllap üks eesti identiteedi võtmefiguure. Selles mõttes on isegi kummaline, et tema tekstikogu ilmub “Eesti mõtteloo” sarjas alles 66. numbrina, sest nii kronoloogiliselt kui tähenduslikult peaks ta seesuguses rubriigis kuuluma esikümnesse. Kronoloogiaga ei ole “Eesti mõttelugu” end muidugi üldse sidunud ja kogu XIX sajandisse on varem vaid…
