-
Veel üle-eelmiste riigikogu valimiste eel tundus mulle, et debatt käib liiga abstraktsel tasandil, ilusad visioonid ei ole piisavalt praktiliste tegevuskavadega kaetud. Kui meenutada korraks meie demokraatia uut algust, 1992. aasta valimisi, siis seal toimus võitlus ärkamisaja romantilises järellainetuses puhtalt sümbolite keeles: valimisvõidu tõi plakat “Plats puhtaks!”, suurima häälesaagi sai Jüri Toomepuu, kelle teleklipp koosnes mõnest lausest. Tänaseks on pendel kandunud teise äärmusse: valimiseelsetes lubadustes pakuti puhtaid…
-
Vaevalt et keegi vastu vaidleks, et on vaimselt väärikas ja ülev, kui erakonnad ja valijad pööraksid pilgu materiaalsetelt hüvedelt tervikut hõlmavate ja harmooniliste ühiskondlike visioonide poole. Ometi, kuigi iial pole ainelised lubadused olnud nii mõõdutundetud, annab kõige heldemate lubajate võit mõista, et “ratsa rikkaks ja pärast meid tulgu või veeuputus” ongi eestimaalaste ühisteadvuse dominant. Pole aga kindel, kas seda ikka peaks kvalifitseerima vaid keskmise valija lolluse…
-
Niisiis läks valimistega kehvasti nagu ikka. Kuigi naisliikmete arv tõusis sedakorda kuue võrra ning ulatub juba pea veerandini koguarvust, on uus riigikogu koosseis veel piisavalt tummiselt maskuliinne, et pehmete väärtuste “paradigmamuutus” peab jääma veel ühe neliaastaku ooterežiimile. Ent samas, nagu Sirbi paljulugenud lugeja uue ajastu meestekirjanduse ehk nn lad-lit’i hegemooni Nick Hornby teoste põhjal juba teab, ei ole kaasaegse mehe elu nii või teisiti enam miski…
-
Hannah Arendt on kujunenud üheks XX sajandi silmapaistvamaks filosoofiks ja ühiskonnateoreetikuks, kellele viidatakse sotsialistlike ühiskondade kultuurist, feministlikust teooriast ning kodanikuühiskonnast kõneledes peaaegu kohustuslikus korras. 2006. aastal möödus Arendti sünnist 100 aastat. Sellele ümmargusele numbrile oli pühendatud Goethe Instituudi ja Swedish Collegium of Advanced Study’ korraldatud konverents “Hannah Arendt. Critical Encounters”, mis tõi kokku eri valdkondade nimekaid sotsiaal- ja humanitaarteadlasi. Ettekannetega esinesid näiteks Dick Howard ja Eestitki…
-
Algirdas Julien Greimas
Soome semiootik Eero Tarasti maalib oma seiklusromaanis “Professor Amfortase saladus” pildi Americana-nimelisest tulevikuriigist, mille semiogüüniline, s.t naiselikel väärtustel ja märgiteaduse fundamentalismil põhinev ühiskonnakorraldus toetub suuresti kellegi Grimaldase õpetustele. Tarasti kirjeldatud semiootiline absoluut on küll ilmne irooniline hüperbool, mõeldud karikeerima selle eriala või maailmavaate liiga innustunud apologeete, aga ka asjaarmastajaid, kes kipuvad semiootika mõistet selle moekuse pärast liig- ja väärtarvitama. Ent mõistatusliku Grimaldase esinemine säärase…
-
Põlluharija vaatepunktist on “ilus ja kaunis maa” selline, mida on hõlpus üles künda ja kus on viljakas muld. Soised, märjad ja ebatasased alad on talle tülikad ja tarbetud. Sellest hoolimata on tal aga alles intuitsioon, et see, mis inimese arust paistab esmapilgul kasutu, võib suuremas mõõtkavas ometi olla otstarbekohane. Tolle suurema mõõtkava käigushoidmiseks ongi olemas trikster, kes saunas toimuva puhastumisriituse vahepeal loob nagu muuseas hulga väikesi…
-
Ivar Sakk Tarmo Rajamets Tarmo Rajamets Uku Küttis
“Mina siiski tahaksin, et kriitik küsiks ka, kust tema enda eelistused pärit on, ja ma tahan näha inimese enda sisekonflikti.”
(Tõnis Kahu intervjuus Valle-Sten Maistele,
Sirp 2. II 2007.)
“Maitse üle ei vaielda, maitse üle kakeldakse.”
(Mihkel Raud oma 1990ndate lõpu
raadiosaadetes, korduvalt.)
Tõnis Kahu raamat “Viis + sõnad. 40 eesti parimat poplugu, isiklik” ei ole seni leidnud kuigi põhjalikku käsitlemist.…
-
Orhan Pamuk, Lumi. Tõlkinud Ly Seppel. Pegasus, 2006. 502 lk.
Käisin Türgis 1991. aastal, ülikooli algusajal. Sealne maailm oli võõram ja huvitavam, kui oleksin osanud oodata. Kõrvus oli kelleltki kuuldu, et Türgi on nii euroopalik. Minu silmale ta seda siiski ei olnud. Ega tol korral aru kõigest ei saanud. Meelde jäi aga palju, tohutult pilte, mis elustusid taas Orhan Pamuki raamatut lugedes, meenutades üha uusi ja uusi…
-
Ausalt, järgnev kirjutis on ajendatud tülgastusest üldise imetluse pärast, millega Eesti diplomaatiline kantseliit pühitseb Samuel Huntingtoni nime. . . .
Kultuurilehest Sirp on viimase paari aastaga saanud tribüün meie presidendile, endistele ja praegustele pea-, välis- ja kaitseministritele ning ka vähematele valitsuspoliitikutele. Politiseerumist ilmestab kõige paremini kuulisa Diplomaatia, mille kolleegium kuulub pea täies koosseisus tegevteenistusse diplomaatilises korpuses, kuid ka nädalalehe enda esileheküljed, kus enamasti aasitakse esmalt sise- ja välispoliitilist maastikku, et…
-
Esiteks, demokraatia põhiprotseduur nimega üldvalimised on tohutu ühiskondliku stressi allikas. Kuna alternatiive pole, siis tuleks hoolega mõelda, kuidas seda paratamatut stressi ohjes hoida ja igaühe organismi mitte ülearu ära kurnata. Sest meil kõigil – nii valijail kui valituil – on ju ka pärast valimistulemuse selgumist vaja töökorras keha ja vaimu. Stressi tekitab nii loodetud positiivse tulemuse ootus kui ka kartus ebameeldiva stsenaariumi realiseerumise ees. Stressi tekitab…
