-
Ei loe, et meie meelest on Arvo Pärt maailmakuulus helilooja. Vaid baltisakslane August Friedrich Ferdinand von Kotzebue, saksa melodraama unustamatu meister, pälvib tutvustamist (lk 239). Eriti ootamatu on, et meie rahvusliku religiooni suurmanifestatsioonid – üldlaulupeod – ei vääri Euroopas märkamist. Pole parata: meie kultuuritootjad ega kultuurisündmused ei täida kvalifikatsiooninormi.
Pastor Jakob Hurt õhutas, et kuigi Eesti on väike, saagem vaimult (s.t kultuuri poolest) suureks, ning nooreestlased soovisid…
-
Kuna autor ütleb Brooki kuulsat tühja ruumi kujundit kasutades ausalt, et „käeoleva raamatu seisukohalt on oluline, et see, kes vaatab, maksaks sellele, kes jalutab läbi ruumi” (lk 847), on tema rõhuasetused arusaadavad, kuid kohati ometi silmatorkavalt pinnapealsed. Kunstielu seosed ühiskondlike protsessidega on konteksti mõttes hõlmavad, kuid aeg-ajalt läheb autor sellest johtuvate tõlgendustega liiale.
Massikultuurile keskendumise hariv külg on kahtlemata see, et teatriajalugu pole ju olnud üksnes murranguliste…
-
Lugemise teeb nauditavaks ka autori ladus ja vaimukas keelekasutus, mis tõlkijal on enamasti õnnestunult edasi antud. „The Culture of the Europeans” (originaalis 1660 lk) on valminud Donald Sassoonil aastail 1996–2006 uusaja Euroopa kultuuriturgude arengut uuriva projekti raames. Mahuka ja mitmekülgse uurimistöö tulemuseks on monumentaalne teos, mis on pälvinud kiitvaid hinnanguid ajakirjanduses. Peale eesti keele on teos tõlgitud ka hispaania ja itaalia keelde, valmimas on tõlked hiina…
-
Aga kuidas suhtun ma inimestesse, keda ma ei tunne? Kas nende elu on minu jaoks samuti väärtus, või peab selle sisu mulle selgitama majanduslike näitajate kaudu? Ja kuidas on lugu teiste elusolenditega? Kas ma tajun neid tõepoolest elusana, sama elusana, nagu olen enda meelest ise, või on nende elusus mingis teises kategoorias? Võib-olla on see vaid abstraktne konstruktsioon? Kuidas suhtub elusus elusse? Kas need on üks…
-
Üllatavalt avastame sama küsimuse spordis, sõnastatuna küll veidi teisiti: kas võitja „teeb” end ise või teda „tehakse”? Vaatluseks sobib sport hästi põhjusel, et siin ei mängi kuigivõrd kaasa reaalelus toimivad tegurid (rassilised, usulised, poliitilised jms eelistused). Niisiis küsigem: kas suur spordis sünnib eeskätt/ainult tänu kollektiivile või tänu isiklikule tublidusele? Kas spordikangelane juhib oma (sportlase)elu ise või teda juhitakse? Kas sportlane on vabatmees või käsualune?
Kunagi enam kui…
-
Kui erakonnad lähevad valijat kosima ikka vanas lihtlauselises võtmes, peavad erakondade ajutrustid järelikult arvama ja eeldama, et valijate põhimass on endistviisi lauajala mõtlemisvõimega ja usub talle antud lubadusi, hoolimata sellest, et praktikas näeb, kuidas neist ühtki ei täideta ega kavatsetagi täita. Peavad eeldama ka seda, et Euroopa parlamendi valimistel toimunu, häälte kaldumine erakondadest kõrvale, oli ühekordne hälve, mis ei kordu üle riigi ega ka üksikutes kohtades.
Uudishimulik,…
-
Pärast Põhjasõda kasvas ka Eestis kiiresti kirjaoskus ning XVIII sajandi puhul võib siinsete linnakodanike ja maa-aadlike puhul rääkida lausa lugemisrevolutsioonist. 1721. aastal avati Tallinnas esimene raamatukauplus, raamat muutus üha kättesaadavamaks ega kuulunud enam üksnes vähestele privilegeeritutele. Edaspidi asendus intensiivne lektüür aina enam ekstensiivsega. Kui varem loeti üksikuid olemasolevaid teoseid aina uuesti üle, siis XVIII sajandil kujunes lugemislaud piisavalt rikkalikuks, et keskenduda üha uute teoste lugemisele. XVIII…
-
Tahaks loota, et leige vastuvõtt ei nuhtle Voldemar Kurese päevaraamatuid, mis üllitati pealkirja all „Seitsme lukuga suletud raamat”. Viis köidet, ligikaudu 3000 lehekülge, ülestähendusi aastatest 1945–1959 valgustavad pagulaste elu Rootsis. Ärge laske end hirmutada hiiglaslikust mahust, need raamatud on algusest lõpuni haruldaselt põnev ja kaasahaarav lektüür, sisukad kui Elo Tuglase, Jaan Roosi, Voldemar Panso ja Vaino Vahingu päevikud. Ütleme „väliseesti” ja silme ette kerkib pühalik pilt…
-
Ja karistuseta ei jäänud Boris Sokolov oma kirjutiste eest ka siis, kui mainitud seadusest polnud veel juttugi: ta jäi väljamõeldud ettekäändel oma töökohast õppejõuna ilma. Boriss Sokolovi produktiivsus on imetlusväärne. Ta on üle 50 ajaloo- ja filoloogiaraamatu autor, neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui mul pole mõni neist kahe silma vahele jäänud, siis ainuüksi eesti keeles võib lugeda järgmisi raamatuid: „Beria”; „Parun Ungern”; „Soome sõja saladused”;…
-
Vseviovi meelest on täiesti ükskõik, kas ajalukku siseneda pea- või köögiuksest. Vahel on talle meeldinud nimme minna ajalukku köögiuksest, tagauksest, kas või piiluda mingisugusest aknast sisse (lk 34). Ajalugu on nauding ning tal on üks suur eelis, võrreldes paljude teiste naudinguallikatega. Nimelt, ajalugu ei saa kunagi otsa. Vastupidi, teda tekib iga hetk juurde. Ajalugu on nagu muinasjutupudru – pott keeb ja sisu aina paisub (lk 53).…
