-
Sotsid ja Rahvaliit kuulutasid välja ühinemise alustamise alguse või kuidas see kõlaski. Kuigi mulle jääb üsna arusaamatuks, kuidas need kaks omavahel kokku miksitakse, ja eriti, kes seda hübriidkaalikat juhtima hakkavad. Kui Rahvaliidu aseesimehe Kajar Lemberi taolised, kelle esinemine esmaspäevases Aktuaalses Kaameras oli armetu demagoogia õpikunäide, siis on raske ette kujutada, kuidas sotside valijad selle ära suudavad seedida. Aga, nojah, eestlasel on olnud üldiselt hea seedimine. Vaesuses …
-
Viimastel nädalatel on Juuru munitsipaaltegelased käsikäes kultuuriministeeriumiga millegipärast Mahtra talurahvamuuseumi kauaaegse direktori Tiia-Helle Schmitte ametist kõrvaldamiseks kasutanud võtteid, mis oma tooruses teeksid au ka vanadele bolševikele, ja tahes-tahtmata tekib küsimus, kas siis tõesti on kättemaksuiha nii suur, et inimlikumalt asja ajada ei saa. Kättemaks mille eest – eks ikka selle, et muuseumijuhid üksmeelselt ja edukalt seisid vastu ministeeriumi läbimõtlemata ja tarbetule reformiplaanile. Alluvate tõhus vastuhakk määrib…
-
Vahtre on seekord sihikule võtnud erinevad tõe ja väärtuste relatiivsust põhjendavad filosoofilised arusaamad. Ta näitab ennast kui terve talupojamõistuse esindajat, kes vastandub autasudega pärjatud, ohtralt leheveergudel esinevale „peavoolule”. Ta oletab, et Teise maailmasõja järel tekkis „esimest korda inimkonna ajaloos” olukord, kus „ei seisnud vastamisi mitte kaks arusaama sellest, mis on tõde, vaid väide, et (absoluutne) tõde on olemas, ja väide, et (absoluutset) tõde ei ole”. Epistemoloogilise…
-
Meil (Sirp, 26. III) kiputakse ikka ründama just sedasorti kujutlust relativismist, mille järgi iga seisukoht mõne küsimuse suhtes on sama hea kui ükskõik mis teine. Tahtmata küll talle liigset meelehärmi valmistada, on siiski tõsiasi, nagu Rorty samas lakooniliselt märgib, et „nii ei arva mitte keegi”. Tegelik vaidlus käib nende vahel, kelle arust saab maailma mitmekesisuse tagant üles leida asjad nende tõelises loomuses, ja nende vahel, kes…
-
Kuivõrd on meil üldse võrdlevalt teiste maadega teadvustatud ja analüüsitud kommunismi kokkuvarisemist? Milline on sellise võrdleva näituse sõnum ja suunitlus 20 aastat pärast neid sündmusi? Kes on näituse sihtgrupp?
Mis puutub võrdlevasse käsitlusse, siis lühidalt öeldes on tegu väärt teraapiaga, mis aitab üle saada kitsarinnalisest lokaalsest või rahvuslikust vaatepunktist. Ma usun, et see on vaade, mis käib kaasas üha rahvusvahelisema maailmaga. Võrdlevat ajalooteadust pole sugugi kerge…
-
Kelle tagasivaateid te ise ootate?
On mälestusi, mida ma ei tahagi lugeda. Äsja tähistasime Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi 20. aastapäeva. Täna on meil selle kohta osaliste meenutused, enda heaks ja teise halvaks arvamine. Emotsioonid ja lihtsalt kronoloogiliste faktide kirjapanek ei ole paraku väga huvitavad. Põnevaks teeb mälestused ikka mõtestus. Pigem ootan, et ajaloolased võtaksid põhjalikumalt ette nii esimese Eesti Vabariigi, Nõukogude Liidu kui iseseisvuse taastamise aja,…
-
Juba ammu kõneldakse valimisretoorika populismist. Aga sama kehtib ka igapäevasuhtluses. Otsusetegijate tõsiseltvõetav argumentatsioon ühiskondlikes aruteludes on pigem erand kui reegel. Pakutakse mütoloogiaid, künismi ja libaargumente. Lõviosa „ülalt” „alla” kulgevast kommunikatsioonist on populismist läbi imbunud ja inimesi lihtsalt lollitatakse. Kahe käe sõrmedel võib üles lugeda poliitikud, kes vaevuvad ja suudavad esitada oma seisukohti argumenteeritult ja väärikalt.
Ajupesu instrumentaarium koosneb väikesest demagoogiavõtete komplektist. Huvitaval kombel on võte number üks…
-
Meediale on see ootesituatsioon meeldiv. Ohutu info, millega ei pea oma pead vaevama, jookseb kergesti kätte, pealegi on alati võtta „vastased”, kellele sõnaandmisega saab näidata oma avatust. Üks kollane ajaleht saab ikka veel spekuleerida meie rahakursi sundmuutmise ehk devalveerimise teemal, ehkki see õnneks enam rahavahetuspunktidesse järjekordi ei tekita. Siin tekib olukord, nagu ikka meedias, et nõiad ja teadlased pannakse ühte ja samasse saatesse kui võrdväärse teadmise…
-
Bréhier’ triloogia kolmas raamat ilmus nüüd ka eesti keeles tänu peaaegu ainuvõimalikuna tunduvale kooslusele: juba aastaid on Varraku kirjastus Marek Tamme valitud prantsuskeelset ning -meelset harivat lektüüri ilmutanud ning Kalle Kasemaa enam-vähem üksi bütsantsi ilmalikku ja vaimulikku kirjandust vahendanud. Tõlkimise alustamine kolmandast raamatust osutab küll masendavale perspektiivile (kas esimest ja teist üldse tulebki?), kuid on rõõmustav, et alustati kultuurist, mida Bréhier näeb sügavalt ajalooprotsessidega seotuna. Nii…
-
See oli kõigest kolm aastat tagasi. Tollasele veebruarile järgnes märts ja riigikogu valimised. Loogilise jätkuna saabus aprill ja aprillisündmused, ning vähehaaval hakkas endast märku andma ka majanduskriis, mis kestab arvatavasti kauem, kui see seni kestnud on. Vaarao unenägu seitsmest rammusast ja seitsmest lahjast lehmast/aastast on ajaloos taas kord tõeks saanud. Nii nagu Jan Uuspõllu filmi algus tabas tollast elutunnet, nii võtab praeguse kokku „Eesti laulu” saates…
