-
Nähtusel, mida paljudes endiste liidu- ja rahvavabariikide kooliõpikutes XIX ja XX sajandil toimunud venestamisena käsitletakse, oli loendamatuid tahke: vene keele kui suhtlusvahendi propageerimine, tsentraliseerimist taotlevad haldusreformid, representatiivsete õigeusu kirikute ehitamine ning riigiusu edendamine, lõpuks venelaste migratsioon nõukogude ajal. Seejuures tuleb silmas pidada, et keskuse poliitika apologeedid ise ei pruukinud tingimata olla etnilised venelased. Pealegi oli Venemaa teistes impeeriumides aset leidnud unifitseerimisprotsessidega võrreldes pigem mahajääja rollis, sai…
-
Andrus Park (Pork kuni aastani 1991, mil Pork otsustas Ameerikasse asudes nime muuta) oli viljakas filosoof ja ühiskonnateadlane, kes saavutas peadpööritava edu Nõukogude Liidu teadussüsteemis, kuid suutis läbi lüüa ka lääne akadeemilises maailmas niipea, kui selleks avanes võimalus. 1973. aastal lõpetas Park Tartu ülikooli ajaloolasena ning juba 1982. aastal jõudis doktoritöö kaitsmiseni Vilniuse ülikoolis. Vastavalt toonastele reeglitele jäi sellesse ajavahemikku ka kandidaadikraadi kaitsmine, mida ta tegi…
-
Näide kaks. Kultuuri ümber on ikka olnud oma välimine ring, mille tööks korüfeede ümber kiibitsemine. Need on sinisukad või rullkampsunid, kelle jaoks kanda rõivaid X ja istuda kohvikus Y tähendab olla juba peaaegu kunstnik. (Muuseas, see pole midagi originaalset, vaid juba XIX sajandi Pariisi boheemluses tuntud nähtus.)
Sellise kiibitsemise alla lähevad mu arust ka nn kirjanduskatsetajad, kes kirjutavad teoseid suurtest nimedest, sest siis võib uskuda, et korüfee…
-
Esiteks peaks avalik võim käituma kooskõlaliselt. See tähendab, et kui valitsuse meelest tehnoloogiline progress on hea – mida ju vähemasti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia puhul vankumatult arvatakse läbi terve iseseisvusaja –, siis peaks valdkonnas kõike toimuvat ka julgustama ja soodustama, sh riigi käes olevat maksukangi õiges suunas liigutades. IKT on meil strateegiadokumentides nimetatud võtmevaldkonnaks, sealt ammutame maailmas müüdavaid „edulugusid” (kuni mõõduka enesepettuseni välja). Kui üldise soodustamise juures…
-
Sellest poolbelletristlikust episoodist võiks välja lugeda kõigil järgmistel aastatel justkui „pöörisesse” sattunud inimestele või rahvastele iseloomulikud positsioonid ja suhtumised. Üsna utreeritult võiks väita, et eks see katkestusega tsiteeritud lühike „kultuuristseen” on omamoodi Blomi raamatu mikroallegooria. Me kuuleme siin ääremaalt pärit ja keskusse jõudnud „Teise” kaksikhäält, mis jaguneb tingimusteta kõige euroopaliku imetleja ning oma kainuses tursaga sarnaneva eesti talupoja hääleks; tajume ülimat, vaat et vaimuhaigusele viivat erutust…
-
Võib-olla on inimliku meenutamisjanu põhjuste teadasaamiseks vaja elada vähemalt seitsmekümne-aastaseks, mil „silmad ikka minevikku seat”. Viimase, Marie Underilt laenatud tõdemusega põhjendab ka Leida Tarand (neiuna Karu, 1907–1984) oma heale mälule ja emotsioonidele toetuvat elulooliste sündmuste kirjapanekut raamatu „Mälestused”, (Ilmamaa 2010, esmatrükk 2006) sissejuhatuses. Veel on pensioniikka jõudnud endine õpetaja memuaaride kirjapanemisega soovinud leevendada elust kõrvalejäetuse tunnet. Ennast oma elu jooksul tehtud valikute pärast välja vabandada pole…
-
2. Ei Turgot, Quesnay ega ka füsiokraatlikud ametivõimud ei tundnud esmajoones muret mitte näljahäda ennetamise või tootmise reguleerimise pärast. Pigem soovisid nad juhtida ja „turvata” nende tagajärgi. Sellal kui distsiplinaarne võim isoleerib ja suleb territooriume, viivad turvalisuse meetmed avatusele ja globaliseerumisele; sellal kui seadus ennetab ja kirjutab ette, sekkub turvalisus käimasolevatesse protsessidesse selleks, et neid juhtida. Ühesõnaga, distsipliin tahab toota korda, samas kui turvalisus tahab juhtida…
-
Foucault’ ettevõtmiseks saab niisiis uurida võimu väljaspool Leviaatani mudelit, väljaspool juriidilise suveräänsuse ja riigi institutsiooni piiratud ala – võimu tuleb analüüsida lähtuvalt domineerimise tehnikatest ja taktikatest. Keskendudes konkreetsetele mehhanismidele, mille kaudu võim haarab endasse ja läbistab subjektide kehad ning sedakaudu valitseb ja majandab nende eluvorme, seab Foucault küsitavaks võimuteooria tavapäraste juriidilis-institutsionaalsete mudelite (ka neid toetavate universaalsete kategooriate: seadus, riik, suveräänsus, legitiimsus) endastmõistetavuse ning üritab vastukaaluks ilmutada…
-
1990. aastatel alanud kultuurilise identiteedi uuesti sõnastamise teljeks sai (vähemasti esimese hooga ja sõnades) vastandumine kõigele, mis sündis nõukogude perioodil. Praktikas osutus see vastandumine siiski valikuliseks. Ideoloogia tasandil sattusid eeskätt löögi alla kunstikultuuri akadeemilisus ja institutsionaalsus ja ka rahvuslikkus kui politiseeritud ja konservatiivne, kroonukultuuri ülal hoidnud mõttemudel. Täna ei ole see võitlus enam aktuaalne: vajadus ametliku, õukonnakultuuri järele on püsiv ja institutsioonid on erinevalt stiihilisest isetegevusest…
-
Vastutuse võtmise kohti aga oleks kultuuriministril küllaga. Näiteks juhtus kolm aastat tagasi Vene teatris nii, et aasta lõpuks oli majandatud ennast nii umbes 5 miljoniga miinusesse. Kuidas, ei saanudki selgeks, kuigi teemaga tegeles isegi riigikogu. Valitsus maksis selgelt süülise iseloomuga puudujäägi lihtsalt lisaeelarvetest ja reservidest kinni. Inimesi teatri juhtimissüsteemis toona ka vahetati või lahkus mõni ka ise. Poliitilist vastutust ei võtnud keegi.
Hoopis kangem pauk aga tuli…
