Sotsiaalia

  • „Palun vabandust!“

    Avalik vabandusepalumine on nüüdisaja indulgents, mis peaks justkui leevendama tehtud sigadusi ja vabastama karistusest. See on kiiresti levinud kõikjale: vabandust paluvad nii teenindusasutused kui ka avalik sektor.
    Mõnes mõttes see ju vabastab, tähendab, et eksimine on inimlik, eksimine on lubatud, sest sellest me ju õpimegi. Aga avalikust andekspalumi­sest on saanud suhtekorralduslik võte, mille eesmärk pole vastutuse võtmine tehtu eest, vaid status quo säilitamine. Vastutust võtmata vabandust paluda on…
  • „Oih, püksi tuli!“

    Eelmises Sirbis kultuurieelarvet analüüsides tuli nentida, et kõigist valdkondadest monopoolseim on film, kus lausa 88% eelarvest on Eesti Filmi Instituudi käsutada; tõdeda, et sellise käepikenduspoliitika ülisuur osakaal filmi rahastamisel on teiste valdkondadega võrreldes erakordne, ning järeldada: „Ilmselt vajab põhjalikumat analüüsi, kuivõrd mõistlik oleks teistel valdkondadel käepikenduspoliitika üle võtta: ühelt poolt näitab rahastamisotsuste delegeerimine valitsusvälisele organisatsioonile usaldust ja usku valdkonna isereguleerimisvõimesse ning selle suuremat sõltumatust poliitilistest tõmbetuultest,…
Sirp