-
Esmaspäev, 21. VI
Öösel oli tibama hakanud. Esialgu polnud hullu, sest René Eespere autoritund ?Trivium? oli kammerlikuna niigi planeeritud kell 13 kohvikusse, mitte õue. Musitseerisid Harry Traksmann, Neeme Punder ja Tiit Peterson. Eesperele on omane filosofeeriv, mõtestatud lähenemine pea kõigele, mis ta loomingus ette võtab, seda samuti tervikkava vormides. Nagu nüüdki: ?Trivium? (1991) flöödile, viiulile ja kitarrile tähistab kolmikteelahet (minevik, olevik, tulevik), ka kolme muusikut oma…
-
Laulmine ja häälekasutus olid tänapäevasele palju lähemal kui pillimäng ja pilliehitus. Nii rõõmsad kui kurvad laulud kulgesid sitsiliaana-laadselt õõtsuvas 6/8 rütmis, millele mõned kaheksandikud juurde tulid ? nii et sümmeetriline polnud see liikumine ja takt sugugi. Helilaadilt meenutas kuuldu kõige rohkem ilma juhttoonita minoori. Teinekord jälle esinesid suur ja väike terts ehk minoori ja maþoori, musta ja valge tunnused vaheldumisi. Põhiline järeldus: hilisema õhtumaise muusika ning…
-
Kavva oli valitud Beethoveni Sonaat viiulile ja klaverile a-moll (1800/1801), Stravinski balleti ?Pulcinella? muusika põhjal loodud ?Itaalia süit? (1933) ning Francki Sonaat viiulile ja klaverile A-duur (1886). Kontserdist jäi mulje, nagu oleksid Voronova ja Mikalai kõige rohkem energiat pühendanud tööle Beethoveniga, aga võib-olla mõjutas seda muljet lihtsalt asjaolu, et kõnealune sonaat oli kontserdi mõttetihedaim teos, vähemalt minu arvates. Selle esitus oli tõepoolest lahtimõtestamine või taasloomine, mida…
-
Järgmine pühapäev, s.o. 27. VI asetas aga mind selle Buridani eesli olukorda, kes kahe heinakuhja vahel nälga suri. Nimelt kõlas Tallinnas Kadrioru lossis järjekordne ?Akadeemiline kammermuusika? põneva kavaga, Pärnus toimus aga samal ajal Oistrahhi festivali avakontsert Natalia Gutmani (tðello) monoetendusega ning Pärnu Linnaorkestri ja Andres Mustoneniga. Kuna viimane oli sündmus, mis minu jaoks oli märk, et kui mind seal ei ole, siis mind ei olegi olemas,…
-
Loomulikult on minu suhe laulu- ja tantsupeosse äärmiselt passiivne ja sootuks teisest vaatenurgast näevad seda üritust need, kes ise kaasa löövad. Nende jaoks on see kahtlemata suur seiklus ? sõita mõnest kaugest linnast või maakohast Tallinna, ööbida koolimajas, osaleda pikkadel proovidel, marssida läbi linna. . . . Seda maailma ma ei tunne. Samas tuleb lauljaid-tantsijaid kokku nii palju, et ilmselt ei leidu Eestis peret, kellel vähemalt üks sugulane peol…
-
Tipphetked
2001. aastal erutas ðveitsi lavastaja Dieter Kaegi stiilselt frivoolne ?Sevilla habemeajaja? koos aluspesus hiilgavaid koloratuure viskava primadonna Sonora Vaicega. 2002. aastal jälgis Kuressaare ooperipäevade publik hinge kinni pidades kõrgel linnusemüüril tormituule käes kõikuvaid lauljaid (?Don Giovanni?) ja elas kaasa Sonora Vaice vapustava vokaali ning näitlejameisterlikkusega esitatud Lucia hullumisstseenile (?Lucia di Lammermoor?). 2003. aastal tegi Läti Ooperi külalisetendused sündmuseks Kristine Gailite unelmate tehnika ning hingemineva sarmiga…
-
Ilm samasugune kui Tallinnas: päikeseline, aga jahe. Juba teel oli festivali kunstiline juht Andres Uibo päevade õnnestumises absoluutselt kindel, kiitis kõiki asjaosalisi alates Suure-Jaani poolse korraldaja Maret Aabojaga ja lõpetades entusiastlike muusikutega. Nii on ta ennegi teinud, eks enda ümbritsemine tublide inimestega sünnita enesekindlust, aga, olgem ausad, ta jõuab ka ise mitme eest (ja mitte ainult kunstilise juhina). Nõnda mullu ja tunamullugi.
Kell 16 ? Mati…
-
Mõlema teose puhul on neid þanriliselt raske kusagile lahtrisse paigutada, jaapani no-teatrist on mõlemad mõjutatud üsna erineval moel. Þanrimääratlused ongi ehk mõtet jätta avatuks. Tulve lähtus tekstivalikul universaalsuseprintsiibist, enam kui 300 osast koosneva ?Padjaraamatu? on ta ka tekstiliselt koondanud mõjusaks tervikuks, jättes välja just õukonnaelu ja selle ülistamist puudutavaid detaile. Nii on sajanditetagused mõttekatked kõnekad ka tänapäeval, just eelkõige üldisemal tasandil. Tegevus traditsioonilise lavateose mõistes puudub,…
-
Indermühle on särav pillimees ja tundub olevat punktuaalne õpetaja, ent pole just sama hea dirigent. Nii logises R. Straussi Sonatiini esimene osa ja Mozarti teostes polnud dirigendipoolset vormi- ega dünaamikatunnetust. Straussi Sonatiin oli üldse raske katsumus nii mängijatele kui kuulajatele ? mitte kontserdi, vaid esimese proovi meeleolu. Ei puhtust, osavust ega vaimustust.
Soov sellist rasket, mitmekihilist (ja mittealluvat) teost kavva võtta on mõistetav küll enesearendamise seisukohast,…
-
Antud etendus oli magistrieksamiks Angelika Mikule (Sofia) ja bakalaureuse-eksamiks Olari Viikholmile (Bruschino isa) ning Priit Volmerile (Filiberto). Florvilli laulis III kursuse üliõpilane Urmas Põldma ja Sofia isa Aare Saal. Kõrvalosades magistrant Aleksander Mihhailov, lõpetaja Andrus Kirss ning magistrant kammerlaulu erialal Triin Ella. Lavastajaks Liis Kolle, kujundus Liina Keevallik, kostüümid R. Evart, valguskunstnik A. Eras, kontsertmeistrid R. Pikani ja J. Juul, dirigent A. Välja, klavessiinil R. Pikani.
…
