
Kuidas saada rippuvale keermelatile metallist pulgaga pihta? Ja kuidas mängida rippuvaid instrumente nii, et nad muude pillide vastu ei kolksata?

Alati, kui tehakse juttu helikunstist kui muusikast või helikunstist kui sound art’ist, peaks täpsustama, mida terminit kasutades silmas peetakse.

Festival saab läbi, aga elu läheb edasi. Kui otsida ja hoolega ringi vaadata, siis võib selguda, et džässiskeene polegi nii letargiline.

Aprill algas efektse ekspositsiooniga, mis otsis rännakutes oma paiguti killustunud olemusele kinnitust, kuni jõudis pingest särisevaid elektriliine oma haardesse suruva kulminatsioonini.

Kaheksas „Aprillikivi“ oli suisa fantastiline sündmus: kaks päeva maitsekalt järjestatud, ülevoolavalt produtseeritud ja millegi erilise ootuses kõrbevate muusikasõprade hingi kosutavat pillerkaari.

Age Juurikas oli leidnud lahenduse, kuidas ühe tema südamelähedasema helilooja sünniaastapäev praegustes oludes ära märkida.

Kontserdil kuulsime ja nägime eripalgelisi helilooja- ja interpreediisiksusi, kellest moodustus parimas mõttes intrigeeriv ja edaspidist huvi äratav tervik.

Maila Laidna ja Tiiu Sisask andsid kontserdi, mille jaoks valmistasid ette mitmekesise ja nõudliku kava, tuues esiettekandele ka kaks eesti helilooja teost.

Vastselt lavale jõudnud „Cyrano“ on selgelt nooruse – ja mõistagi solistide nägu. Trupi sisemise harmoonia eksimatu tunnetamine on andnud suurepärase tulemuse.

„Commute“ leiutab end igal aastal uuesti ega ole järgmisel aastal samasugune kui seekord või varem.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.