
Arvo Pärdi juubeliaastal on avanenud tavapäratu võimalus kuulata korduvalt ka neid teoseid, mis muul ajal kontserdikavadesse nii sageli ei jõua.

Kümnenda helikunsti- ja muusikafestivali „Üle heli“ mitmekesine programm viis kuulaja helikeele ja tähenduste piirimaile.
Ka arhitektuuriliselt oluline linnahall ei asendaks 15 000 inimesele mõeldud suurhalli ehitamise vajadust, kuna see ei vasta tänapäeva kontserdiproduktsioonide ruumilistele ja tehnilistele tingimustele.

„Accordionfest’i“ korraldustiimi suund on esitada suurel määral uut, spetsiaalselt festivali jaoks tellitud muusikat ning see on teinud võimalikuks paljud põnevad muusikalised koostööd ja elamused.

Marcel Johannes Kitse ja Eesti Löökpillikvarteti hea tunnetusega üles ehitatud kava keskmes oli eesti heliloojate eri põlvkondade looming.

ERSO kontsert algas Evelin Seppari värske orkestriteosega „… viimase siiluni tagasi“, mis on saanud tõuke ja pealkirja Jaan Kaplinski luuletusest.

Tuuli Lindeberg: „Hoolimata sellest, et tänapäeval vaatab üha rohkem inimesi maailma majanduse ja finantskasvu seisukohast, peame mõtlema ka sügavalt inimlikele väärtustele ja moraalile.“

Seekordse festivali „Tubin“ keskmes olid Tubina kujunemisaastad: helilooja muusikat kõrvutati õpetaja Heino Elleri, Elleri hilisemate õpilaste Pärdi ja Tambergi ning Pärdi teise õpetaja Tormise omaga.
Psühhodisko konverentsil jäi kõlama tõdemus, et mida kaugemale festival „Tallinn 1967“ jääb, seda enam eemalduvad selle kohta räägitud lood tegelikkusest. Või äkki ongi olemas mitu tegelikkust?

Kui kujutleda XX sajandi alguskümnendite eesti muusikalugu näidendina, siis näib, et Artur Lemba karakterile on olnud raske leida seal väärilist rolli.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.