-
Barbara HanniganREPRO
Festivali “NYYD ‘05” lõppkontsert Vene kultuurikeskuses 22. X: MICHEL VAN DER AA (Holland) kammerooper “ONE” sopranile, videole ja elektroonikale, solist BARBARA HANNIGAN (Kanada), režissöör Michel van der Aa.
“NYYDi” lõpuloona mängitud hollandlase Michel van der Aa (1970) ooper “One” (“Üks”, 2003) on täis formaalseid tegevusi. Alguses kõlab pimedusest vaid tule süütamise (välgumihkel, taskulamp?) närviline kriipiv heli. Valgusvälgatused. Noor, kaunis, kahvatu, musta riietatud naine. Ta seisab.…
-
Elupäevad on kammermuusikat viidud Tallinnast Tartu. Lõpuks ometi on saabunud aeg, kui tallinlased saavad nautida Tartu taustaga interpreete. Hämmastab aga hoopis nende Tartu daamide visadus, et tulemusrikka ning pingelise pedagoogilise töö kõrval on säilitatud motivatsioon tegeleda tõhusalt kammermuusikaga. Küllap ongi see ainus võimalus, kuidas enesele seatud eesmärkidega saavutada läbimurre ning end tõestada. Absoluutselt on selge, et tegemist on äärmiselt sisukate “vaimudega”, kes tunnevad oma asja professionaalse…
-
RAMi uus peadirigent Kaspars Putni¸nš (Läti) rõhutab hooajakava ühe olulisema joonena Eesti heliloojate uudisteoseid. Need on esindatud kolme kontsertide grupiga: 15. – 17. XI toimuvad kontserdid, järgmise aasta 31. I – 2. II “Something in the Air” ja 21. IV “In memoriam”.
Suured plokid on koostatud romantilisest muusikast (Rahmaninovi “Vesprid”, Schuberti “Gesang der Geisten über den Wassern”), mitmete maade helikunstist (Itaalia ja Jaapan) ning kaasaegsest helikeelest lähtuvalt…
-
Kõla “leiutamine” ja kaasamine teose tähendusse on tänase kooriloomingu levinud tunnus. Ühte teosesse võivad ka kõrvuti mahtuda mõne ajaloolise intoneerimisstiili (gregooriuse laul) imiteerimine ja ekspressionistlik väljenduslaad. Külluslikuks allikaks on ka rahvamuusikast ja eksootilistest kultuuridest pärit laulumaneerid ning rahvuskeelte “muusika”. Väga levinud on uuemas koorimuusikas vokaali teadlik “instrumentaliseerimine”. Koorihääli kasutatakse eksperimenteerides, neist “ebavokaalseid” tämbreid ja kõlasid välja meelitades.
Töö erinevate dirigentide käe all ja laia stiilispektriga repertuaar on…
-
Naine oma ilmingutes (sensuaalne kutsuja, raevunud libahunt, armas kokett, ihalev flamenco-tantsija, labane käratseja, filosoofiline ironiseerija) oli imehäälega Fátima Miranda (Hispaania) kontsertetenduse sisu, hääletehnikate vahendusel.
Nii avar nagu Fátima häälevõime oli ka tema naistegelaste ampluaa – just hispaanialikult kuumad-agressiivsed. Stereotüüpidest jäid välja jahedamad (truu Solveig-ootaja, allaheitlik kannataja) või vastuolulisemad (skisofreeniline, kuritegelik) tüübid.
Kui võrrelda teise naishääleakrobaadi Meredith Monkiga, siis Fátima mängib – ja mida tahes, aga Meredith on. Fátima…
-
Taevalaval toimunud etendus jättis mulje, nagu oleks saanud pilgu heita uue muusika riitusele, kus pimedusest ilmuvad ja sinna kaduvad jüngrid täidavad nõid Monika juhtimisel oma väikseid rolle. Saksa mütoloogiast on tuntuim naisnõid Lorelei, kes meelitas teelisi oma metsa. Algul kenake ja naiselik, pärast salakaval ja halastamatu. Eri tasanditel pimedusest ja suitsust ilmuv Monika assotsieerus just sellise müstilise tegelasega. Kusjuures “uue muusika metsas” mitteorienteerumise- ja mitteväljasaamise-tunne oli…
-
Brett Dean.REPRO
Tallinna Kammerorkestri õhtu Estonias toimus Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ning kava kandnuks justkui tema enese otsiva vaimu pitserit: Erkki-Sven Tüüri “Rada ja jäljed”, Brett Deani lood ning kontserdi kulminatsioonina Carlo Gesualdo di Venosa kolm madrigali, mille orkestriseade on Tõnu Kaljustelt ja mis läksid vahetult üle Gesualdo muusikast ja saatusest inspireeritud Brett Deani teoseks “Carlo”.
Kontserdi eel sai pea tund aega tutvust teha “NYYDi” ühe põhihelilooja, austraallase Brett…
-
Kontserti alustas NYYD Ensemble kanada helilooja Claude Vivier’ (1948 – 1983) teosega “Paramirabo” (1978). Kummaliselt loodushääli imiteeriva, kuidagi “võõrandunud” kõlaatmosfääriga lugu, kus flöödi-keelpillide värelev, valdavalt kõrges registris tekstuur projitseerub klaveri massiivsele-agressiivsele aluspõhjale. Klaveril (Jana Peäske) oli teoses üldse põhisolisti roll, teised instrumendid kippusid oma “vilinatega” tihtilugu hoopis täiendavate atonaalsete värvilaikude funktsiooni jääma. Ent rohkelt samarütmilisi liikumisi tegi loo kohati ehk natuke liiga staatiliseks.
Staatiline kirjaviis iseloomustab ka…
-
Festivali “NYYD ‘05” paljude projektide seas oli prantsuse ansambli Les Temps Modernes esinemine kahtlemata maiuspalaks kõigile neile, kes oskavad hinnata sünteeshelide amalgaami akustilise muusikaga multimeedia garneeringus. Kontserti raamistasid esimese ja viimase teosena festivali teise helilooja-peakülalise (Brett Deani kõrval) Tristan Murail’ (1947) kompositsioonid. Murail on koos Gérard Griseyga (ka tema loomingut sai sel kontserdil kuulda) spektraalmuusika koolkonna rajaja, teisisõnu, ta süveneb oma helimaailmas tämbrilistesse peenstruktuuridesse. Ka Murail’…
-
Beethovenhallesse tuli tõeline orkestrite paraad, kuni 2. X kokku 65 üritusel moto all “Liberté” – Beethoveni sidemed Prantsuse kultuuriruumiga. Avakontserdil oma Beethoven Orchester Roman Kofmani käe all, siis Prantsuse Raadio FO, järgnevalt New Yorgi Filharmoonikud Lorin Maazeli ja Deutsche Kammerphilharmonie Bremen Paavo Järvi käe all. Samas ka vaid prantsuse muusikaga tulnud Prantsuse Rahvusorkester peadirigent Kurt Masuriga; Berliini Raadio SO, solistiks Julia Fischer; lõpetas Baieri Raadio orkester…
