-
Taevalaval toimunud etendus jättis mulje, nagu oleks saanud pilgu heita uue muusika riitusele, kus pimedusest ilmuvad ja sinna kaduvad jüngrid täidavad nõid Monika juhtimisel oma väikseid rolle. Saksa mütoloogiast on tuntuim naisnõid Lorelei, kes meelitas teelisi oma metsa. Algul kenake ja naiselik, pärast salakaval ja halastamatu. Eri tasanditel pimedusest ja suitsust ilmuv Monika assotsieerus just sellise müstilise tegelasega. Kusjuures “uue muusika metsas” mitteorienteerumise- ja mitteväljasaamise-tunne oli…
-
Brett Dean.REPRO
Tallinna Kammerorkestri õhtu Estonias toimus Tõnu Kaljuste dirigeerimisel ning kava kandnuks justkui tema enese otsiva vaimu pitserit: Erkki-Sven Tüüri “Rada ja jäljed”, Brett Deani lood ning kontserdi kulminatsioonina Carlo Gesualdo di Venosa kolm madrigali, mille orkestriseade on Tõnu Kaljustelt ja mis läksid vahetult üle Gesualdo muusikast ja saatusest inspireeritud Brett Deani teoseks “Carlo”.
Kontserdi eel sai pea tund aega tutvust teha “NYYDi” ühe põhihelilooja, austraallase Brett…
-
Kas oli selles “süüdi” eestlaste loomupärane huvi kõige ookeanitaguse vastu, “NYYDi” festival kui selline või eelteadmised kvartetižanri ja kontserdil ülesastuva koosseisu kohta? Mis ka ei olnud põhjuseks, arvan, et ühelgi kuulajal ei tulnud tol õhtul milleski pettuda.
Olgu etteruttavalt öeldud, et Kronos Quarteti näol on tegemist koosseisuga, mis on mänginud otsustavat rolli keelpillikvartetile kirjutatud kaasaegse muusika propageerimisel kogu maailmas. Praeguseks, mil kvartett on tegutsenud 30 aastat, on…
-
Barbara HanniganREPRO
Festivali “NYYD ‘05” lõppkontsert Vene kultuurikeskuses 22. X: MICHEL VAN DER AA (Holland) kammerooper “ONE” sopranile, videole ja elektroonikale, solist BARBARA HANNIGAN (Kanada), režissöör Michel van der Aa.
“NYYDi” lõpuloona mängitud hollandlase Michel van der Aa (1970) ooper “One” (“Üks”, 2003) on täis formaalseid tegevusi. Alguses kõlab pimedusest vaid tule süütamise (välgumihkel, taskulamp?) närviline kriipiv heli. Valgusvälgatused. Noor, kaunis, kahvatu, musta riietatud naine. Ta seisab.…
-
Elupäevad on kammermuusikat viidud Tallinnast Tartu. Lõpuks ometi on saabunud aeg, kui tallinlased saavad nautida Tartu taustaga interpreete. Hämmastab aga hoopis nende Tartu daamide visadus, et tulemusrikka ning pingelise pedagoogilise töö kõrval on säilitatud motivatsioon tegeleda tõhusalt kammermuusikaga. Küllap ongi see ainus võimalus, kuidas enesele seatud eesmärkidega saavutada läbimurre ning end tõestada. Absoluutselt on selge, et tegemist on äärmiselt sisukate “vaimudega”, kes tunnevad oma asja professionaalse…
-
RAMi uus peadirigent Kaspars Putni¸nš (Läti) rõhutab hooajakava ühe olulisema joonena Eesti heliloojate uudisteoseid. Need on esindatud kolme kontsertide grupiga: 15. – 17. XI toimuvad kontserdid, järgmise aasta 31. I – 2. II “Something in the Air” ja 21. IV “In memoriam”.
Suured plokid on koostatud romantilisest muusikast (Rahmaninovi “Vesprid”, Schuberti “Gesang der Geisten über den Wassern”), mitmete maade helikunstist (Itaalia ja Jaapan) ning kaasaegsest helikeelest lähtuvalt…
-
“Ajaloo ilu” on esinduslik üritus, mille käigus esitatakse Bachi kõik ühe ja kahe klavessiini kontserdid erinevate solistidega, kahtlemata suurejooneline ja tänuväärt ettevõtmine.
Kui hommikupoolikul kohtasin kurbliktõsiste nägudega inimesi, kel kodanikukohust täites tuli valida halva ja vähem halva vahel, siis õhtu tõi rõõmsat kinnitust, et väärt kunst toidab – köidab inimesi ikka ja alati, pakub meelerahu ning ülendab hinge.
Taas võis ka tõdeda: Bachi muusika on võrratult sügav, meisterlikult…
-
Tartu Sadamateatri mustas kastis rambivalgust näinud Mai Murdmaa uuslavastus “Tantsumaraton” tõi visuaalsesse välja kaks mõjukat kujundit – jalad ja tuvid (Jaan Toomiku videoinstallatsioonide sooloosa), teadvusesse aga veel ühe ja kõigest tugevaima – muusika. Koreograaf ise on helimaailma oma elus kõikidest kunstidest sügavaimaks pidanud ja seni loodud tantsuteostega seda mõtet sakraliseerinud, ning uus tantsutükk on selle elav kinnitus. Tantsu ilma muusikata, kas või hingelduste, vaikuspauside ja kontsarütmide…
-
Leedu teatrist on viimasel kümnel aastal räägitud päris ohtralt ja tihti just rahvusvahelise edu raames. Tõesti, leedu teatrit kutsutakse sageli teatrifestivalidele ning nende lavastajaid nagu Eimuntas Nekrošiust või noorematest Oskaras Koršunovast teatakse. Tunnistan, et ei olnud senini leedu teatriga eriti kursis: vaatajaportfellis istus mitu aastat üksikult “Draamal” nähtud Nekrošiuse “Othello”, millele sel suvel lisandus Tampere teatrifestivalil mängitud noore Ivaskevičiuse “Malõš”. Seetõttu ei oska ka väga kommenteerida…
-
Kontserti alustas NYYD Ensemble kanada helilooja Claude Vivier’ (1948 – 1983) teosega “Paramirabo” (1978). Kummaliselt loodushääli imiteeriva, kuidagi “võõrandunud” kõlaatmosfääriga lugu, kus flöödi-keelpillide värelev, valdavalt kõrges registris tekstuur projitseerub klaveri massiivsele-agressiivsele aluspõhjale. Klaveril (Jana Peäske) oli teoses üldse põhisolisti roll, teised instrumendid kippusid oma “vilinatega” tihtilugu hoopis täiendavate atonaalsete värvilaikude funktsiooni jääma. Ent rohkelt samarütmilisi liikumisi tegi loo kohati ehk natuke liiga staatiliseks.
Staatiline kirjaviis iseloomustab ka…
