-
Aplaus oli vahel, aga Timo Steineri „Õpetatud” puhul tundus küll, et lugu läks edasi sealt, kus eelmine pooleli jäi. Steiner kirjutas esimese versiooni oma teosest 1995. aastal, kui oli kaks aastat Räätsa juures õppinud ja tundis kujunemas teatavat vilumust. Oma õppejõu muusikalisi intonatsioone aimas ta selles loos järele täiesti salgamatult. Steineri teos oli siiski mitmeplaanilisem, lisandusid puhkpillid ja kooliõdede Mai Otsa ja Anna Keldri tore keskustelu…
-
Kõigepealt rõõmustas silma kavalehel Kadri-Ann Sumera lühike, aga see-eest hästi selge annotatsioon esitatavate helitööde kohta. Eriti meeldiv on teoste tutvustuse spontaansus, justkui ühe hingetõmbega ütlemine, nagu „Schubert puistab siin teemasid kui käisest” või „Schumann tundis vajadust keelpillide ja klaveri kõlavärve sünteesida”. Iseenesest väga kosutav on lugeda veel, et Mari Vihmand ei kirjutanud oma teost pelgalt sellele koosseisule, vaid just nimelt sellesse kavva ja asetusega Schuberti ja…
-
Mati Palmi võib pidada eesti kultuuriruumis unikaalseks, sest ühena vähestest lauljatest orienteerub ta võrdselt hästi eesti klassikalise laulukultuuri kõrval ka mitme teise suure vokaalkunstimaa, näiteks itaalia ja vene muusika esitustraditsioonides. Kuidas kujundada Philippi karakterit Verdi „Don Carloses” või Basilio oma Rossini „Sevilla habemeajajas”, sai tal selgeks õppides 70ndate keskel Milano La Scala stuudios Renata Carosio juures. Ehk vähem mäletatakse, et vahetult enne Itaalia-perioodi, aastatel 1972-73 stažeeris…
-
Nimelt esitas õhtu esimeses pooles kammerkooslus Ansambel U: eesti uuemat kammermuusikat ning kokku kuue teose ettekanne vältas katkematult poolteist tundi (!). Asja kurbloolisus seisnes aga selles, et kõik nood lood (peale ühe koomilise erandi, sellest hiljem) kõlasid n-ö ühes, akadeemilises-dissoneerivas võtmes. Ma ei taha sugugi väita, et Märt-Matis Lill, Helena Tulve, Pille Kangur ja teised, kelle kammerteosed kõlasid lõppkontserdil, oleksid ühenäolised heliloojad. Kuid küllaltki üheplaaniline esitus ning kontrastide…
-
Solistidel tasub eraldi peatuda, sest tegemist on eesti ja mitte ainult Eesti oma ala tippudega. Kalev Kuljus (1975) on Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri ja Filarmonica Arturo Toscanini soolo-oboist, Birminghami Sümfooniaorkestri ja Baieri Raadio Sümfooniaorkestri esimene külalisoboist. Ta on olnud Berliini Filharmoonikute (!) ja Peterburi Sümfooniaorkestri külalisoboist ja musitseerinud järgmiste dirigentide käe all: Simon Rattle, Claudio Abbado, Lorin Maazel, Zubin Mehta, Bernard Haitink, Christoph Eschenbach, Riccardo Muti jne. Keda…
-
Altari ees ja ümberringi lihtsad visandlikud joonistused ning terrakotatoonides pinnad. Valitses (Bergmani) filmilik atmosfäär, näituse ja muusika ansambel, kus kord soleeris üks, kord teine. „Liivi itku” juurde, mis kostus lindilt, näidati mütoloogilisi motiive. Liivikauge kunstniku Nadia Safieddine’i arusaam mütoloogilisusest on kuidagi universaalne, ta ei mõju võõrana. Pildid on natuke nagu koopajoonised, või hoopis Gauguin. Itk ise on massiiv kaugeid helisid liivi laulikult Julgi Staltelt, näitleja Anne…
-
Kaoses oleme meie, mitte muusika.
Johnny Rotten
1970ndate keskel, pärast USA kõmubändi Ramones Inglismaa kontserte, proovisid mitmed briti ansamblid katki murda muusikasse ilmunud masendavat eristumist, laialivalguvust ja räästunud individuaalsust. Aastakümne lõpu punk-rock’ist saigi taas ansamblimuusika, esinemiskohtadeks kujunesid tänavad ja prooviruumid ehk siis samad paigad, mis olid määratlenud 60ndate biitmuusika olemuse.
Tundus, nagu oleks skiffle tagasi tulnud, sest punki võis mängida kes tahes, kuidas tahes ja kellega tahes. Punk saigi…
-
Lavapilt on Liina Keevallikul nii armsalt tuttavlik meenutamaks tüüpilist Londoni tänavapilti, interjöörid nappide vihjetega ehtinglaslikud ja Liina Pihlaku kostüümid pilkupüüdvad, toetavad karakterit ja situatsiooni: lihtrahval vaesusest hoolimata lopsakas kirevus ning Eliza kaunilt glamuursed ja maitsekad kleidid. Nii Ascoti hipodroomi kui Transilvaania saatkonna pildis on leitud rahaka kõrgklassi uhkeldavalt väljakutsuva jõukuse demonstratsiooni ja särtsaka värvigamma hea kooslus.
Kaks koosseisu – üks draama-, teine ooperilavalt
Seekord õnnestus mul näha kahte…
-
Timo Steineri orkestriteos „Spectacle” oli autorile tavapäraselt tulvil rõhutatud ja mõneti provokatiivseid kaadritehnikas vastandusi (karmima kõlajõuga löökpillid ja vask versus õrnad vulinad helisevatelt koloriidipillidelt), kulminatsiooniks jazzirütmides episoodid ja läbivaks elemendiks muutlik, kohati üsna humoorikas rütmifaktuur. Üllatavalt kruvis teose näiliselt sihitu kaadritehnika tasapisi üles ootuspinge, mis säilis, õigemini oli haripunktil, veel lõputaktideski. See, millega üks teos tähelepanu lõpuni vangis hoiab ja teine mitte, on saladus, millele ei…
-
Ahvid eelistavad Beethoveni pikka pausi
Ahvid pole meist evolutsiooni mõttes nii väga erinevad midagi. Ent kui te arvate, et neil on ka samasugune muusikamaitse, siis üsna kindlasti eksite. Minnesota ülikooli tunnetusteadlane Josh McDermott ja Marc Hauser Harvardi ülikoolist uurisid ahvide muusikaeelistusi ja jõudsid järeldusele, et kindlasti eelistavad nad meloodilist flöödimuusikat räme-rock’ile. Kuid kui neile pakkuda mahedama muusika laialdasemat valikut, siis valivad nad teisiti kui inimene. Kõigepealt, igal…
