-
Kuigi, mõlemad kontserdid olid ausalt ja puhtalt mängitud. Ka aplaus oli mõlemal piisavalt pikk ja vanemuislaste auks peab ütlema, et dirigent oli valitud nii hea, et tõstis lõpuks ikka publiku püsti. Viini teatrimajades tegutsev dirigent Alfred Eschwé tegi tõesti kõik, mis sai ja suutis.
Kõigepealt oli kava vaatamata kahele „kergele” aspektile (galakontsert ja Johann Straussi muusika) koostatud soliidselt ja stiilselt. Kontserdi esimeses pooles kõlasid valdavalt opereti „Mustlasparun”…
-
Hannes Varblane: Sellega ma ei saa lõpuni nõus olla. Dylanis on spontaansust muidugi küllaltki palju, kuid ta on sealjuures üks suuremaid omamüüdi loojaid. Ühtegi tema sõna ei maksa uskuda. Mina ei usu tema mootorrattaõnnetustki. Uskuda maksab tõesti vaid seda, kui ta laulab. Intervjuudes, eriti varastes intervjuudes, on ta rääkinud täiesti vastukäivat ja segast juttu. Minult on küsitud, et kui oleks võimalus, siis mida sa tahaksid Dylanilt…
-
„Eestil on fantastiline muusikapärand ja maailmatasemel muusikaelu. Sisu poolest on see põhjamaine, aga samal ajal ka omapärane. . . . Teil on suured heliloojad nagu Eduard Tubin ja Arvo Pärt, fantastilised muusikud ja dirigendid, väga loominguline Viljandi Kultuuriakadeemia ja palju muud.” Eesti Päevaleht (24. V) küsis, milline mulje on jäänud eesti muusikast, vastas Rootsi Eesti suursaadik Dag Hartelius.
EPL võib-olla sellist vastust ei oodanud, sest küsimus oli esitatud seoses nii ebamusikaalse…
-
Iren Lill jätkas pärast klavessiiniõpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias oma haridusteed mainekas Kölni muusikakõrgkoolis ja lõpetas selle 2004. aastal. Kontserdil musitseeris ta flaami tüüpi klavessiinil, mis on ehitatud 1971. aastal Heidelbergi meistri Rainer Schütze töökojas.
Ansambel, mis on tegutsenud 2004. aastast ning andnud kontserte Eestis ja Saksamaal, esines edukalt samas sarjas ka paar aastat tagasi. Seekord pakuti tunni jooksul kuulajaile avastamisrõõmu siinmail mitte just liiga tihti esitatava…
-
„Dissonanze” festivali peeti Roomas sel aastal kaheksandat korda. Üritusel on aastate lõikes üles astunud mitmeid elektronmuusika tähed, kes säravamad, kes omapärasemad, Miss Kittinist kuni Aoki Takamasani välja.
Kahepäevane festival leidis aset äärelinnas, Rooma Kongresside Palees, mis meenutab oma massiivsuse ja astmelise ehitusplaani poolest kodust Tallinna Linnahalli. Sambad lisasid majale siiski Igavese Linna hõngu. Üritus toimus kolmel laval: suures tantsusaalis, aulas ja katusel paikneval välilaval.
Külastasin festivali selle toimumise…
-
Läinud nädalal toimus pea üheaegselt kolm hooaja lõppkontserti: oma sessioonile panid punkti Eesti Kontsert (15. V) ja ERSO (16. V) ning ka muusikaõhtu sarjast „Klaveripalavik” Mustpeade majas (15. V) oli välja kuulutatud Tallinna Kammerorkestri hooaja lõppkontserdina. Eks kohusta juba sõna „lõppkontsert” ise esinejaid millekski enamaks kui n-ö tavaline muusikaõhtu – mingi trump peab tagataskus varuks olema. Ning TKO käis seekord välja koguni kolm trumpi, milleks olid Eri Klasi särav…
-
Raske on panna diagnoosi: mis tõbi see ikkagi on, et vaikime kramplikult maha olulised sündmused? Ma muidugi usun, et keegi veel kirjutab muusikaajakirjadele sündmust põhjalikult analüüsiva artikli (näiteks eelmises Sirbis juba ilmus), kuid nii muidu on hea ja rahulik olla. Seni peab konkursi tulemusigi otsima ainult kahest allikast ja need on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Muusika Infokeskuse (EMIC) kodulehelt. Kuigi esimene neist oli konkursi…
-
ERSO ja orkestri peadirigendi Nikolai Aleksejevi variant oli suhteliselt kahe jalaga maa peal – praktilisem, elutervem. Helilooja on teost nimetanud sümfooniaks lauludega. Siin on poeesia-teksti osakaal äärmiselt suur, nii et selle mõju on tuntav ka pikkades instrumentaalosades. Meeleolud on mõjutatud Mahleri isikliku elu fataalsetest sündmustest: lapse surmast, töökoha kaotamisest ja ta enda südamehaigusest. Osade pealkirjad räägivad lahkumisvalus nähtud maailmast ja selle ilu ülistamisest: „Joogilaul maailma viletsusest”,…
-
Instrumentaarium oli vähemalt sama rikkalik kui žanriline ampluaa. Peamiselt musitseeriti koosseisus akordion-saksofon-kontrabass-kitarr, mispuhul hääled eristusid üksteisest suure tämbraalse selgusega. Ent akordionist Andreas Hinterseher mängis paiguti ka ksülofoni ning kummaliselt dekadentliku välimusega suuorelit vibrandoneon’i, mis paistab olevat „lastepilli” melodica kenitlevam variant. Kontrabassist D. D. Lowka pruukis lisaks enda põhiinstrumendile darbuka’t ja raamtrummi. Kitarrist Robert Wolf aga mängis peale akustilise kitarri veel Balkani maadel levinud lautolaadset pilli bouzouki’t. Saksofonist…
-
Nagu kava juba ütleb, oli latt seatud kõrgele. Sellega toimetulemiseks olid eeldused olemas: Lipinaitytė meeldiv lavaline energia, tema juhendaja professor A. Ficheri nõuanded ja Marje Lohuaru muusikaline kogemus.
Kontsert algas Beethoveniga. See sonaat (op. 47 „Kreutzer”) ei ole suur mitte ainult oma kestvuselt, vaid kõigepealt sisult. Maailmas on palju viiuldajaid, kes võivad selle ära mängida. Mida selle oskusega peale hakata ja millist lugu kuulajale pakkuda? Siin haakuvad esitajate natuurid…
