
Vaikse nädala kontsertidel oli leitud meeldiv tasakaal, kus solist ja orkester ulatasid teineteisele toetava käe, et läbimõeldud kava otsast lõpuni parimal võimalikul moel publikuni tuua.
Muusikateost saab vaadelda ja tervikliku objektina hinnata vaid pärast selle kõlamist, sest muusikateos on tervikuna olemas alles pärast muusika lakkamist.

„Läbikukkumisest“ inspireeritud teosed toimivad publikumagnetina: rõõmus elevus saalis oli juba ette kindel ja kontsert mõjus 1. aprilli järellainetusena.
Õhtumaa kultuuri tähtteost, 1724. aastal Leipzigis loodud liturgilise muusika suurvormi oli nii kuulama kui ka esitama kogunenud suur rahvahulk.

Oli see vast üks õnnelik päev, kuigi, jah, meeli kummitas ainumas mureküsimus: kuhu jäid praegu nii õitsvas loometuhinas tegutsevad kammerkoorid?

Samamoodi nagu õhtu peakangelase erialaste väljundite puhul on segunenud eri žanrid ja stiilid, esitati ka laval muusikat eri ajastute pillidel ning eri stiilides.

Selleaastase festivali „Ceciliana“ kõige ulatuslikum ettevõtmine oli Francesco Cavalli ooperi „La Calisto“ ettekanne EMTA suures saalis.

Virgo Veldi ja tema rohkearvuliste ansamblipartnerite vaheajata kontserdi kava oli ühteaegu mitmekülgne ja ettekandelt kompaktne.

Kahe žanri kokkupanu ei mõjunud kordagi eklektiliselt või eskapistlikult, vaid just harmooniliselt ja sünergiliselt.

Riigi asi on tagada elementaarne keskkond, et kultuur, sealhulgas meelelahutus ja muusikaettevõtlus, saaks toimida.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.