-
Minu kirjatüki pealkirjas muudetud kontserdi pealkiri ei ole eksitus, vaid mulle tundus kontserdi meeleolu paremini toonitavat jõulude mainimine. See oli jõululikult kammerlik ja sisevaatlusena mõjuv siiras muusika, mida tehti artistliku professionaalsusega nii autoritesolistide kui Pärnu Linnaorkestri poolt Jüri Alperteni juhatusel. Kaasatud olid ka Tafenau bändikaaslased Jürmo Eespere, Mihkel Mälgand ja Eno Kollom, sest mitte kõik esitatud teosed polnud saanud orkestriseadet ega vajanudki seda, olles heaks instrumentaalseks…
-
„ReVisioon”
3. detsembri laupäevasel pärastlõunal sai Okasroosikese lossis vaadata Tarvo Hanno Varrese fotoseeriat „Nurgad” ja kuulata ansambli Resonabilis kontserti. Igaüks võis fotodel näha tuttavaid paiku Tallinna tänavatelt, kuid vaadata neid läbi teistsuguse, fotograafi tõlgendusnurga. Selles kõrgete lagedega, kuid seletamatult õdusas paigas, mille kasutusaeg võib kuuldavasti ootamatult läbi saada, kui linn hoonele tulusama plaani leiab, on viimasel ajal pesitsenud kõiksugu kultuurset rahvast. Resonabilis alustas siin IV osa oma…
-
Nico Muhly „Dark Sisters” 9. XI New Yorgis (libr Stephen Karam, lav Rebecca Taichman, dir Neal Goren), tükk viie naispeategelasega USA mormoonide enklaavis. Tänavu esietendus ka Muhly „Two Boys” English National Operas.
Anno Schreieri „Die Stadt der Blinden” 12. XI Zürichi Ooperis (libr Kerstin Maria Pöhlernach José Saramago romaani j, lav Stephan Müller, dir Zsolt Hamar).
Kevin Putsi „Silent Night” 12. XI Minnesota Ooperis St. Paulis (libr Mark…
-
7. detsembril nägi esmakordselt ilmavalgust kitarriajakiri Kitarr, väljaandja Kitarrikool.oü, peatoimetaja Kristo Käo, tegevtoimetaja Andrus Triisberg.
Eesti väiksuse ja seega ka tarbijaskonna suhtelise vähesuse tõttu on vastne väljaanne „kompottajakiri”. Kui muu maailm on näinud klassikalise kitarri ajakirju, teismelistele või vanemale põlvkonnale suunatud kitarriajakirju ning kõikvõimalikku muudele sihtgruppidele spetsialiseerumist, siis Eestis on tegemist sootuks mitmekesise sisuga nišiajakirjaga. Tundmata on stiilipiirid, tavapärane rasvane joon klassikalise ja muu kitarri vahel on…
-
Rääkides kõlavärvidest, ei saa ka mööda minna Nguyên Lê kitarripruugist. Üldiselt kumas näiteks ülevõimendusega soolopartiidest muusiku rokitaust muidugi küllalt hästi läbi, Lê mängustiilis leidus ka sellist elektrikitarri mängule loomulikku vabadust, mis hajutab muusikalise agentsuse pilli, võimenduse, efektimoodulite ja mängija vahel. See ei tähenda, et Lêl polnuks kontrolli instrumendi üle, ent siin-seal võis ta sellest südamerahuga hetkeks lahti lasta. Mis puutub efektidesse, siis oli neid kasutatud mõõdukalt…
-
Chopini Sonaat nr 2 (b-moll op. 35) on paljumängitud ja populaarseks saanud muusika. Kogu maailmas esitatakse seda väga erinevalt ja see on vallandanud pidevalt ka diskussioone. Käesoleval juhul ei ole otstarbekohane esitaja kontseptsiooni üle vaidlema hakata, küll aga võinuks parem olla faktuurialane ja kõlaline korrastatus. Imestama pani I osa pahuralt närviline peateema, millest teise teemasse (sostenuto, mitte largo) üle minnes kadus nende mõtteline seos. Kava arenedes…
-
Viimasel ajal on ajakirjanduses tihti juttu olnud, et tuleks rohkem tähelepanu pöörata eesti muusikute välismaistele esinemistele, otsida selles osas uusi võimalusi, kasvatada-õpetada mänedžere jne. Kuidas sina oma kontsertide eest ise hoolitsenuna sellele küsimusele vaatad?
Eks ma ikka mõtlen, palju on selles juhust ja palju seaduspära. Kui mõelda mitte meie seisukohalt – et kes meil on ja kes tahaks ennast eksportida –, vaid teiste maade vaatevinklist, et mille…
-
Oleme kuidagi harjunud, et enne kontserti (festivali, tuuri, plaati) antav info on alati ja ainult reklaam. Eks sellehõnguline see muidugi on. Ja mida kehvem on eelkirjutiste kvaliteet (ja seda sageli ka mitte ajakirjaniku, vaid korraldaja enda oma), seda selgemalt on reklaami traagelniidid näha. Informatiivset ja isuäratavat teksti on aga hea lugeda, veel parem hiljem nentida, et soovitus ajalehes pöörata tähelepanu ühele või teisele nüansile vormus kontserdil…
-
Šostakovitši Seitsmes on tuntud „Leningradi sümfoonia” pealkirja all (nõukogude aja ametliku programmi kohaselt kujutab see natsiarmee pealetungi rahumeelsele vene rahvale ja ennustab viimasele sõjas kangelaslikku võitu), Tubina Viienda aga kuulutasid kriitikud pärast esiettekannet eestlaste „rahvusliku traagika sümfooniaks”. Mõlemat teost saatis esiettekande järel suur edu. Tubina Viiendat mängiti 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel Stockholmis, Helsingis, Hamburgis, Oslos, New Yorgis, Sidneys jm. „Leningradi sümfoonia” võidukäiku Venemaa ja…
-
Algmaterjali ehk muusika usaldamine on end siin kahtlemata kuhjaga ära tasunud. Teatavasti on Puccini ooperite üheks iseloomulikumaks tunnuseks mitme tegevuse ja erinevate emotsionaalsete seisundite samaaegne eksponeerimine. Andrejs Žagars on mainitud tegevusliku polüfoonilisuse sünkroniseerinud ka tegelaste lavalise liikumisega, kuid mitte ainult: mitmeplaanilisus säilib laval ka siis, kui muusika seda otseselt ei eelda. Selle tulemusena saavutati efekt, milles mitme ja sageli kontrastse visuaalse plaani polüfoonia hakkas justkui järkjärgult…
