
Arrogantseim resümee: Tartus mindi Mahleri kaheksanda sümfooniaga enam sügavuti, Tallinnas oli tegu muusikaelu sädeleva sündmusega.

Vaskjalas on sirakas antud: õhtu jooksul laotati publiku ette terve palett erisugust, rohkem või vähem särisevat elektroonilist muusikat.

Peaaegu iga kontserdi kavas oli midagi briti heliloojatelt. Selline teemavalik on igati tervitatav, sest inglise muusika kõlab kontserdikavades täiesti teenimatult liiga harva.

Lõunaeestikeelse ooperi tegevuspaiga ja endiselt kahe maailma piiril asuva Narva Kreenholmi manufaktuuri industriaalkeskkonna dissonants jäi kriipima.
Žanride vahele jäiga piiri tõmbamine on üha ebavajalikum ning sageli suisa meelevaldne.

Ürituste korraldajad võiksid usaldada, et muusika jääb muusikaks ka siis, kui seda mängitakse teistsuguse esituskoosseisuga.

Kontsert oli suurepärane näide sellest, kuidas noored artistid suudavad oma kunstilistele otsingutele anda küpse ja sisuka vormi.

Ave Sophia Tölpt: „Rahvusvahelisel turul läbi löönud artistide ja ettevõtete tuules kasvab meie üldine tuntus, sel viisil saab teed rajada järjest rohkematele.“

Kuigi ka praegusest maailmast pole kuhugi kadunud diktaatorlik soov võtta endale surma roll, oli Jalaka lavastuses rõhutatud elu helgemat ja inimlikumat poolt.

Tänavu valiti festivali keskmesse ameeriklaste ja inglaste helilooming, mis võrrelduna näiteks saksamaise kultuuriruumi saadustega kõlab meie muusikaelus harva.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.