-
Seda rada mööda edasi tallates selgub, et peale saarlaste ansambli Rondo (juhendaja Tiiu Maripuu) ja rakverlaste Fiori (Piret Villem) ja ehk kuulsaima, Kiili vanamuusikaansambli (Heili Meibaum), on Eesti kaetud laste ja noorte vanamuusikaansamblite või vanamuusika mängimisest huvitunud ansamblite võrgustikuga, kes koos klavessinistidega moodustavad nende festivalide esinejaskonna. Tullakse Tabasalust, Kuusalust, Karksi-Nuiast, Arukülast, rääkimata suurematest keskustest nagu Tartu, Tallinn või Viljandi. Konsortide raskuskese lasub plokkflöötidel ning hea õnne…
-
Praegune noorenenud koosseis, kuhu kuulub kümmekond muusikut vanuses 9–15 aastat, alustas 2012. aasta sügisel ja hakkab nüüd tasapisi oma kõla saavutama. Muidugi esineb väiksemaid tulemisi-minemisi, proovitakse pool aastat ja minnakse. Aga on ka entusiastlikke õpilasi, kes on nõus kohal käima väljastpoolt Kiilit, et saaks vaid osaleda ansambli töös.
Proovi teeme põhikoosseisuga korra nädalas, kontsertide eel toimuvad suuremad peaproovid. Siis lisanduvad ka külalissolistid. Tähtsamate kontsertide puhul osalevad tihtipeale…
-
Kogu ettevõtmise taga peitub üks tähelepanuväärne persoon – Tõnu Sepp kui idee algataja, etenduse juht, õpetaja, tekstide tõlkija, kes ise osales etenduses šalmei ja viola da gamba mängijana ning ka prohvet Habakuki rollis. Kui kellegi kohta võiks öelda eesti vanamuusika grand old man, siis on see Tõnu Sepp. Oli ta ju siinmail esimesi, kes 1970ndate algul vanamuusikategevusega alustas: muusikuid innustas ja koolitas, rahvamasse kokku toonud Viljandi…
-
Õppinud klaverit pedagoogide Irmgard Kaudre ja professor Bruno Luki juures, sai temast klassikalise haridusega virtuoosne džässpianist. Mitmekülgse muusiku puhul oli päris seaduspärane, et esile tõusis huvi orkestridirigeerimise vastu. Põhjaliku ja sihikindla inimesena alusta Saul Tallinna konservatooriumist ja jätkas Leningradi konservatooriumis maailmakuulsa professori Ilja Mussini juhendamisel.
Oma oskusi sai ta rakendada alul Eesti Filharmoonia ja alates 1964. aastast Eesti Raadio estraadiorkestri dirigendina ning 1977. aastast juba peadirigendina, kellena…
-
„Suurepärane, kuid mitte lootusetu!” kommenteeris Ants Üleoja Tuudur Vettiku „Nokturni” prooviesitust. Poeg Mikk Üleoja palus ühes eelproovis tenoritel mitte laulda argiselt, nagu ostaks juustu ja vorsti, vaid pidupäeva puhul tuua välja oma kõige ilusam kõla. Koorilauljad on harjunud, et isegi siis, kui mõni teos tundub algul ületamatu või ebameeldiv, aitab hea koorijuht huumori, positiivsuse, aga ka nõudlikkuse ja nõuannetega nauditava tulemuseni jõuda. Nii saab kõige depressiivsemagi…
-
Kõik tsiteeritu kehtib 3. juulil Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO kontserdi kohta, mida juhatas ülaltoodud mööndusega orkestri peadirigent Neeme Järvi. Kava koosnes tõesti valdavalt eesti muusikast, neist kolme teost võis järgmisel päeval kuulda ka laulupeo esimesel kontserdil – need olid Villem Kapi poeem „Põhjarannik” , Mihkel Lüdigi poeem „Jaaniöö” ja Heino Elleri „Kodumaine viis”. Raimond Kulli bravuurmarssi „Kodumaa” sai veelgi kuulata laulupeo teise päeva lõpetamisel. Lisaks neile…
-
Kuidas ühiskond laiemalt, peale konkreetsete fondide või ministeeriumide, võiks muusikakultuuri toetada ja olla heaks kasvupinnaseks?
Virgo Sillamaa: Mis on muusikavaldkond ning kuhu maani suudame seda konsensuslikult laiendada? Pean silmas piiri kultuuri ja meelelahutuse vahel. On väga oluline, et kui me üritame kuidagi eristada muusikavaldkonda mingist laiemast meelelahutusvaldkonnast, siis see piir ei saaks tõmmatud (muusika)žanrite vahele. Igas žanris võib leida professionaalset taset, mille edendamine siin riigis on igatahes…
-
Iisraeli pressis kiidetakse Hortuse, täpsemalt selle juhi Andres Mustoneni lavalist temperamenti ja energiat. Peaaegu kuuldava kergendusohkega tõdeb autor, et ansambli renessanss- ja barokkmuusika esituses polnud jälgegi akadeemilisest puritaanlusest „nagu seda tihti teiste esituste puhul kohata võib”.
Ka ansambli enesedefinitsiooni kohaselt on tegemist väljaspool igasuguseid akadeemilisi piire seisva kooslusega. Selles alaliigas olid nad ka oma suvefestivalil kahtlemata vapustalt head ja edukad, nii et jääb vist vaid üle hr…
-
Kuidas anti laulupeokoorile kätte õige hääl, kas helihargiga või klaveril või harmooniumil. Kui klaveril või harmooniumil, siis pidi see pill nii-öelda põõsas olema ehk väljas laululava ääres. Või – kuidas sündisid Aleksander Kunileiu komponeeritud I üldlaulupeo ainukesed eesti laulud, Lydia Koidula sõnadele loodud „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”? Küllap need klaveri taga sündisid. On ju klaver oma algusest peale olnud helilooja kõige otsesem abiline…
-
Naissaarelt on pidanud inimesed lahkuma võõra sõjaväe eest kaks korda. Tõnu Kaljuste arvab, et jäägu kaks ilma kolmandata: „Ülistagu Naissaare I laulupidu kooslaulmise kunsti ja saarel elu taaskehtestamist!”
Seljakotid selga ja Lennusadamasse! M/S Monica, Naissaare laulupeo ametlik alus, topiti täis suusajopesid ja talvesaapaid, kootud mütse ja villakapukaid. Eesti suvi, siin me oleme! Õhtupoolik Naissaar tervitas randujaid ereda päikesega, liiv lumivalge ja meri eresinine nagu kammernaiskoori Sireen kahisevad…
