Meistrite töid sajandite tagant aitas avastada sel aastal esimest korda peetud varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“.

Jäi mulje, et iseenesest huvitavad kõlaleiud ei sulandunud Bruckneri sümfoonias ühtsesse tervikusse, vaid olid pigem väärtus omaette.

Eesti artistide loomingut tuntakse endise Nõukogude Liidu avarustes päris hästi, näiteks Venemaal käiab seda enamik retromuusika raadiojaamu.
Akustikaga arvestajate ja aeg-ajalt ebasoodsale juhusele vastu astujate kõrval on hulk neid, kes oskavad kõla ja ruumi haruldaselt hästi esituse kasuks tööle panna.

Kui nüüdismuusikale anda hümni ülesanne, on oht, et kaob selle võime küsimusi tõstatada ja dünaamikat tekitada.

Üllatuslikult kõlas kontserdil enamasti koos regilauluga rahvusromantiline diatooniline mõmin, mis on meile jõudnud teatavasti saksa kooritraditsiooni kaudu.

Mõni muusika nõuab vaikset karjumist: hing röögib, süda on lõhkemas, helide keeles väljendutakse aga hoopis kõige pehmemate ning vaiksemate nootide abil.

Ülemaailmselt edukad muusikalid on tihtipeale nagu tehases toodetud mänguasi: läikiv plast on ilus ja värviline, aga kätte võttes tundub see oodatust alati väiksem ja kergem.
EMLSi mees- ja noormeestekooride konkursiga kaardistati üsna üheselt praegune meeskoorimuusika seis kõigi selle võlude ja hädadega.

Eestis ei kujuta vist keegi „Jazzkaart“ ette ilma Anne Ermita, kuid Berliinis 1964. aastal käima lükatud džässipidu sai oma esimese naiskuraatori Nadin Deventeri alles tänavu.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.