
Maria-Kristiina Soomre: „Mõistsime kriisi käigus, et loovisikute ja loomeliitude seadus on ajale jalgu jäänud ja see tuleb ümber teha.“

Eha Komissarovist võiks mõelda kui Eesti kunstimaailma Ellen Ripleyst, seersandist võimatul missioonil, kes teeb kõike, mida parasjagu vaja, jäädes kõige selle juures tavaliseks inimeseks.

Tiit Pääsukese teosed pole lihtsalt ilusad, vaid ka tummised. Kui on tahtmist ja kirjaoskust, saab neid lugeda nagu sümboolikast pungil keskaegset kirikukunsti.

Kunst
Peeter Linnap: „Meil olid dünaamilised 1990ndad, nüüd on stabiilse sootsiumi kõik-paigas ajavahemik. Praegune aeg soosib süvenemist, mitte kannapöördeid.“
Raamat ja näitus „Ajaloost läbi“ sündisid, sest kunstnik Peeter Linnapist on saanud ajalugu, ent ajaloolane Linnap tegutseb edasi.

Kõik, mis peegeldab, tõmbab ka käima maagilised protsessid. Kui algab loožitöö, avatakse töötahvel ja korraga on sümboolse peegelduse tõttu kõik võimalik.

Anders Peterseni „Lehmitzi värvides“ on vaataja ette laotatud loome- ja valikuprotsess, taust ja töömeetodid. See aitab mõista, kui palju tuleb panustada, et teha üks korralik portreeseeria.
Kaheldamatult on Maile Grünberg üks originaalsemaid sisearhitekte, kelle kõik teosed paistavad silma suurepärase stiilitunnetusega.
Alma Heikkilä: „Institutsioonid peavad tunnetama oma vastutust – neil on lihtsam teadmisi omandada ja vahendada ning olla muudatuste katalüsaatoriks.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.