
Anders Härm: „Hea kunstiteadlane on see, kes jätkuvalt suudab oma objektist vaimustuda. Kui kunstist enam ei vaimustu, tegele millegi muuga.“

XX sajandi esimese poole baltisaksa kunst on naiste nägu. Tartu kunstimuuseumi ja Kumu näitusega leiab see suurepäraselt tõestamist.

Kuraator ei ole toetunud kunstimaailma hiidudele, vaid toonud vaatevälja varju jäänud kunsti. See on poliitiline otsus. See, mis (või kes) on nähtav, loob tajutava maailma.

Maria Helen Känd: „Artishoki biennaali formaadi juures on eeliseks, et kirjutaja ei näe kunstiteost staatilise objektina, vaid kasvab sellega koos.“

Diāna Tamane näeb ema ja tütre suhet dialektilisena, ta ei ole seda taandanud pelgalt kahe põlvkonna esindajale, alati on tema töödes ka varasemate põlvkondade naised.

Tallinna Kunstihoone otsustas Vabaduse väljakult lahkuda lapseliku rõõmuga, olude sunnil aga kolimine viibib. Tamara Luugi kuraatoriprojektist ei kujunenud hüvastijätu-väljapanekut.

Promoda ainult seda, milles ollakse ise veendunud. Teha seda väsimatult ja õigel ajal. Tark turundus ja ka kunsti(kultuuri)diplomaatia on raske töö.

Tõnis Saadoja: „Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.“

Miks peljata kriitikut või oodata tema tunnustust, kui võib maalida ja anda vaatajale võimalus maaliga suhestuda, seda mõista või mitte mõista?

Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.