
„Documenta 15“ äratas üles, andis julgust. Ja mis veel tähtsam, seal püüti ümber teha kunsti mängureegleid ja panna mõistma, mida tähendab kollektiivse kunsti tegemine.

Kui kõrvutada Mare Vindi varajaste maastike reibast kirkust hilisemate uduste meeleoludega, siis võib midagi mõista ka inimese vaimsest küpsemise ja selle teekonna kohta, kus pöördutakse aina rohkem iseendasse.

Fotografiska erinäitusel on kõik nii, nagu lootsin: ei ole kampaaniat, rõhk on inimestel. Kõige tähtsam on, et vaataja saab seal tutvuda iseendaga.

Graafikal läheb hästi: vabagraafikute ühendus on tegus ja elujõuline, graafikakojas tegutseb meister Uku Kann ja käib hulk tööhimulisi tegijaid, avatud on kaks galeriid.
Sageli jäävad kavatsused võtta persoon, loominguperiood või arhiiv näituse ja kataloogi tegemiseks lihtsalt juttudeks. Jüri Kaarma lähedased ja kuraator Maria Muuk on tõestanud, et see ei pruugi nii minna.

Eesti paviljoni teema on oluline: kunstiteostes lahatakse materjali põnevalt ja tuuakse esile ootamatuid seoseid. Kahju, et näitust saatvad tekstid pigem ähmastavad kui valgustavad materjali.

Tamara Luuk: „Näib, et inimesest me ei pääse, seepärast suhtugem tema liigirikkusesse pigem tähelepaneliku empaatiaga. Kas või seetõttu, et tunda ära ja osata taltsutada tema tasakaalu lõhkumise tunge.“


Edith Karlsoni Viljandi muuseumi näituse põhjal saab esitada muuseume puudutava kuumema küsimuse: millest peaks püsiekspositsioon koosnema ja kuidas välja nägema?

Konverentsil „Kuidas portreteerida lindu?“ puudutas iga ettekanne mind moel, milleks ma ei olnud valmis. Tulin sealt ära tüki maad lollimana ja see tunne meeldis mulle.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.