
Veebruar oli kunsti tihedalt täis: kõige rohkem oli grupinäitusi, kuid pahatihti ei tekkinud neis ei dialoogi ega ka selget vastandamist.

Jakov Rubinšteini kogus on hulk etüüdlikke töid, kuid neil on põnev tagamaa ja need annavad elava pildi XX sajandi alguskümnendite kunstist ja elust üldse.

Eesti vanema maalikunsti sisuline põimimine Euroopa publiku teadvusse ei tohiks olla kultuurilooline amüsantne meelelahutus, vaid laiapõhjalise riikliku strateegia osa.

Élisabeth Vigée-Le Brun mitte ainult ei reisinud läbi Eesti, vaid oli vaimustuses siinsetest inimestest ja jäädvustas siinset maastikku.

Näituse tegijate unistus teha põhjalik näitus on jäänud justkui poolele teele: otsad on kokku sõlmimata. Tõsi, nii jätab see aguliuksed ja -aknad tulevikku avatuks, ammendamatuks.

Mahukaid ja kaalutletud muudatusi ei tehta päevapealt, aga diskussiooni alustamata ei ole edasiminekut loota.

Praeguse rahvusvahelise fotograafia kesksuundumuse kõrval tundub Inta Ruka looming arhailine. Ent kunst pole moe, kõmu ega šoki, vaid sisu ja vormi küsimus.

„Järjekord“ on mitmel tasandil paljastav näitus nii siinse foto- ja kunstiloo, murranguajastu meelsuse kui ka naiseteema vaatepunktist.

Taevatreppi kui füüsilist objekti Linnapi näitusel ei ole. Seda tähistab äraspidiselt allakäigutrepp, mis Linnapi sõnul eelneb paljude eestlaste enneaegsele surmale.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.