-
Nagu pealkiri ütleb, olid probleemiks oma, võõra ja ühise kunstiajaloo küsimused. Kongressi peateema inspireeritus kunstiteaduse huvifookusest, mis suunatud kunstile kui kultuurivahetuse ilmingule, oli ilmne. Kuid rahvusvaheline uurimishuvi ei piirdu vaid kunstipraktikaga, vaid on eriti viimase 15 aasta jooksul laienenud ka kunstist kirjutamisele. Viitan siinkohal näiteks James Elkinsi raamatule „Is Art History Global?” („Kas kunstiajalugu on globaalne?”, 2007). Raamatu sissejuhatavas artiklis, mis nüüdseks on tõlgitud ka eesti…
-
Mitmetes Euroopa piirkondades on sisserändajate vood toonud kaasa sotsiaalse tasakaalutuse ning vahel isegi vastuseisu. Sotsiaalne õiglus, tarastatud ühiskonnad ning uus agulipõlvkond teevad kõikjal palju muret. Linnarägastike elusoonte igapäevane infarkt ainult süvendab seda segregatsiooni. Tundub ka, et turg on kaotanud sideme inimeste vajadusega kodu järele: tuhandetel on kodud, mis neile ei meeldi, ja teised soovivad kodu, mida nad endale lubada ei saa. Pealegi avaldab ka ülemaailmne majanduskriis…
-
Silvi Kalda armastab kulda ja sära, messing on üks tema lemmikmaterjale naha kõrval. Valge kroomnahk ja midagi päikeses veiklevat ja elegantset, kalligraafilist klišeetrükki sinna juurde ja kontrastiks ilusat sügavat musta, selline visioon seostub mul Silvi Kalda nimega ennekõike. Ent oli ka hulgaliselt tumedaid voolitehnikas soliidseid kunstialbumeid, seda eriti varasemast loomeperioodist, 1970ndatest ja 80ndatest, mil väärikalt ja heale paberile trükitud raamatuid liikus põhiliselt Ida-Saksa väljalaskes, valik aga ongi…
-
Peegelinstallatsiooni „Tabula rasa” võib pidada näituse võtmetööks. Kunstnik kirjutab näituse kaastekstis: „Kõigile tuttavas A4 formaadis peeglitesse vaadates võiksime küsida, kas inimesel või ühiskonnal on üldse võimalust alustada „puhtalt lehelt”? Kas või miks on lehe formaat kinnistunud? Kas see, mis neilt lehtedelt paistab, peegeldab jälje jätjat või vaataja vaatenurka?” „Tabula rasa” mõju paistab sõltuvat sellest, kui palju ja kuidas sellest kõneldakse? Ühelt poolt on tegemist iroonilise kommentaariga…
-
Neid kihte ümber korrastades saame määramatu hulga uusi kombinatsioone, väljakutseid ning esitame uusi küsimusi. Eva ja Adele kunst on seeläbi vahetu ja oluline just praegu ning seda eelkõige meie arengu üle mõeldes. Eva ja Adele analüüsivad meid katvaid ning minevikust kaasa võetud kihistusi (mehe ja naise rollid, sooküsimus, seksuaalsus, müüt, meedia). Nii moodustuvad uued maailmad, isiksuse tüübid, unistused, ootused, mille poole pürgida. Mõtlemisainet pakub veel teinegi…
-
Meeste teemal on sõna võtnud nii ajakirjanikud, meestearstid kui ka soouurijad. Tekstidest jääb silma kaks tasandit: faktitasand, kus meile öeldakse, et statistika järgi elab eesti mees keskmiselt 11 aastat vähem kui eesti naine, ja emotsionaalne tasand, kus tekstide autorid lähevad meeste lühikese eluea põhjusi otsides isiklikuks. Kati Murutar väidab oma artiklis „Patsutagem viimseid isas(e)idki!” järgmist: „Isadepäeval tähistame igatsust tõelise mehe järele. Mälestust patriarhaalsest Isast. Vaid kümnendikul juhtudest…
-
Kui Vabari tollast artiklit saab vaadelda sissejuhatusena tormilistesse 1990ndatesse, siis Kiwa väidet, et „lainet ei ole”, tuleb võtta nullindate kokkutõmbamise, sealt väljaastumisena. „N0 Wave” on New Wave’i parafraas: nii 1970ndate New Yorgi antikunstistseenist kui 2007. aastal Hanno Soansi ja Anders Härmi kureeritud „Uuest lainest”. Järgmine väide võib kõlada remargina, kuid väärib tegelikult NB !-d ning punast trükivärvi: Kiwa 2009. aastal kureeritud „N0 Wave” kirjutatakse N+0 (null,…
-
Mida on õppida Priština turbourbanistlikust kogemusest?
Kai Vöckler: Kosovo iseseisvus on ligi sada aastat kestnud konfliktsituatsiooni lahendus, vähemalt albaanlaste jaoks. Erinevalt Jugoslaavia liiduvabariikidest ei saanud Kosovo autonoomiat. Selline olukord jätkus ka Slobodan Miloševic´i ajal: albaanlastel puudus emakeelse hariduse võimalus, albaania kultuuri tauniti jne. Paljud albaanlased emigreerusid välismaale, iseäranis Saksamaale ja Šveitsi. Kui NATO rahuväed sekkusid Balkani sõtta, siis tärkas Kosovol oma riigi loomise lootus. Albaanlased hakkasid ehitama …
-
. . . . või hoopis ruumi ?
Briti kultuuriametnike ladvik avaldas hiljuti oma toetust kunstnike seast välja kasvanud algatusele võtta ateljeede ja galeriidena kasutusele majanduskriisi tagajärjel tühjaks jäänud äriruumid. Väiksemates Inglise linnades on sellised initsiatiivid kasvanud tihti välja kunstnike või kunstikollektiivide koostööst pisiäride või büroohoonete omanikega. Hiljuti otsustati suunata kultuuritööstuse impeeriumis selle algatuse arendamiseks kolm miljonit naela. Arts Council loodab, et riigi toetus võiks kaasa tuua poolehoiu ka…
-
Välis- ja sisepiirangute ja vabaduse teema on läbi aegade vaevanud paljusid loojaid või ilmselt on õigem öelda, et vaevalt ükski sügavuti minev, endasse kaevuv looja sellest problemaatikast puutumata jääb. Ja nii on vahest õigem Kristiina Kaasiku viimaste tööde mõistmisel mitte niivõrd mõelda tema 1970ndate või isegi 1980ndate alguse loomingu peale, kuivõrd tulla 1990ndate algusesse – aega, mil poliitilised välised tõkked olid küll langenud, kuid rahvusvahelise kunstimaailma…
