-
Popi enese mõistet on kultuuriarheoloogias viidud tagasi Briti Independent Groupini, kus uuriti amerikanismi mõju kultuuris. Legend räägib, et sinna kuulunud kunstnik Eduardo Paolozzi kasutas oma pildiseeriat „Bunk!” presenteerivas loengus 1952. aastal Londoni nüüdiskunsti keskuses kollaaži „I was a Rich Man’s Plaything” („Ma olin rikka mehe mänguasi”, 1947), mis kujutas endast suvalist Holliwoody posteristaari ja revolvrit ja mille suitsupilves terendas sõna „pop”. Räägitakse, et esimesena olevat väljendit…
-
Raamatud, koomiksid, monograafiad, trükimeediumi kunstiobjektid ja lipulaevana ajakiri Hopital Brut. Staatilisele kunstile lisanduvad videoteosed ja animatsioonfilmid – metsik audiovisuaalne turmtuli. „In graafika” alapealkirjaks ongi seekord kirjutaja Marinus de Ruiteri „Le Dernier Cri” käsitlusest pärinev termin [Obsessions on Paper – Mental Discharge], mille eestikeelne tõlge võiks olla „vaimne vabanemine”, „mahalaadimine”, „tühjakslaadimine”. Seda sorti fenomeni esindavad eelkõige InG peaesinejad ja sedasama otsitakse ka kodumaisest kunstist kõikvõimalikes avaldumisvormides. Festivali…
-
Ettelil on madal hääl. Mitte tiiskant, vaid alt. Ka Etteli ehted on mõneti musikaalsed. Tundub, et ta on muusikast ehtesse kaasa võtnud oskuse toimetada rütmi, rõhu ja pausiga, hääl liigub nõtkelt üles-alla, paigas on kontrapunkt. Kooskõla üle ei saa kurta. Dissonantse ei märka. Ja veel. Ta ei kaldu oma töös müsofiiliasse, ei põe haiguslikku kiindumust mustusesse. Läänes steriilse eluvõõra korrastatuse ja puhtuse vastumürgina võrsunud inetuse esteetika…
-
Remo Randveril oli väljas „vana hitt”: 2008. aasta maal stiliseeritud lainetel ujuva kollase pardikesega, kes mõtleb: „Lõunasse! Lõunas saab keppi!”, eksponeeritud koos tätoveeritud seakamarast lipuga. Randveri teose läheduses olnud Margus Tiitsma alias Sorge assamblaažil „Linnumees lehvitab rahvale” sekundeerisid maalitud figuurile kinniplaasterdatud kuuliaukudega märklaud, antiikse välimusega dokumendid ja EN SV lipp – viimane tundub kuraatori/kujundaja tahtel astuvat dialoogi Randveri minimalistlike merelainetega. Rait Pärja „Kultuuri lipulaev”, õllepudelikorkidest lipp,…
-
Väidan, et rikkaid mõtteid pole rikutud, vaid lihtsus on tulnud sealt vallast, kus valitses niigi hämar selgusetus. Teine avamisel esinenu oli literaat ja kunstnik Kiwa, kelle teos „Näpatud kirja juhtum” on näituse üks kontseptuaalsemaid. Kiwa rääkis tsiteerimisest: oma teost dekodeerides pakkus ta vaatajatele esteetilist naudingut, mis kaasneb teinekord keerulise, kuid särava koodi lahtimuukimisega. Külastajatel on võimalus näha kirja, mille Kiwa on näpanud kontseptuaalkunstiklassiku Joseph Kosuthi tagant,…
-
Viimane märkus on tabav ennekõike seetõttu, et aastanäituse traditsioonipõhisest ja jäigast formaadist hoolimata suutis Kiwa sellesse, mis üldiselt kipub olema tuntud nimede ja käekirjade vähem ja rohkem õnnestunud uusimate näidiste koondus, oma kujundusega süstida paraja annuse mitmekesisust, hajutada väljakujunenud jõujooned ja kehtestada uued tunnetuslikud kategooriad, mis tavapäraste opositsioonide rõhutamise asemel näitavad Tartu kunsti kui tervikut. Kurikuulsa Tartu maali vormiline ilme jaotub silmatorkavalt koolkondadeks, kus ennekõike annavad…
-
Nii tundubki pahatihti, et publikut, kelle tarvis avalikke üritusi tehakse, ei jätku, sest kunstiteadlik publik korraldab ise järjekordset näitust, festivali, jututuba, tegevuskunstiõhtut ning laiemale vaatajaskonnale ei lähe praegune kunst eriti korda. Küsimus ei ole pelgalt kunstiürituste (näituste, seminaride) tasemes, nende mõtestamises vastavalt praeguse aja nõudmistele, rahvusvaheliselt tunnustatud väliskunstnike siia toomises või kõnekate kuraatoriprojektide loomises. Küsimus on praegust sootsiumi kriitiliselt mõtestava ehk kaasaegse kunsti ning publiku loodetavasti…
-
Muidugi väärib Kumu sellise Euroopa mastaabis aktuaalse teemapüstitusega konverentsi korraldamise eest kõigepealt tunnustust, kuid see ei peaks veel tähendama, et nüüd on missioon täietud. Seda enam et tegemist oli konverentsiga, mis pidi ühel või teisel viisil abistama Eesti Kunstimuuseumit kaasaegse kunsti kogumisstrateegiate läbivaatamisel, kriitilisel refleksioonil ja uue agenda kujundamisel tulevikuks, nagu märkis muuseumi direktor Sirje Helme. Samad teemad vääriksid Eestis palju suuremat ja – nota bene!…
-
Vedeliku pikka iga selgitab ta järgnevalt: „Ebaeestlaslikult ei rabele ta infarkti amokis ja lõputu siesta on nende salarelv. Tõmblejad elimineeritakse või ehk õigemini elimineeruvad vegeteerivas seedeprotsessis. See liikumine tunneb aja jõudu. Aasta ei ole nende jaoks ühik, kuigi väljaantav aasta-almanahh justkui sellele ikkagi pretendeeriks”. Mõni hindab rühmituse vanust kahekümnele aastale, mõni veerandsajandile. Isegi seda ei saa öelda, mitu ajakirja ilmunud on, sest materjali on kokku kogutud,…
-
Probleem on olemas ja seda on lahatud ka näitusega. Välja on pandud seitsme algaja kunstiteadlase portreed ning omal moel sümptomaatiline on ka tõsiasi, et näeme ainult noori naisterahvaid. Where have all the young men gone? Meenuvad Priit Pulleritsu kaebused, et auditooriumisse sisenedes vaatavad lektorile vastu vaid naistudengid. Minu KTI stuudiumi ongi saatnud pidev tüdrukutekooli tunne. Ja kui mõni mees ka kunstiajaloo erialale satub, valib ta tõenäoliselt…
