-
Veiko Klemmer, Martiini ja Urmo Mets on kõik tartlased, aga Tartus pole stiilsus peamine. Ometi on nad tõestanud vastupidist. Teoreetilises plaanis tundub, et minimalism on ennast ammendanud. Sellest hoolimata on kolmik selle liini arendamisega peaaegu et geniaalselt hakkama saanud. Kastid, kuhu saab pea sisse panna ja kogeda mitmesuguseid, kuid siiski minimalistlikke aistinguid, on lihtsalt andekad. Vaataja poole suunatud hiigelpikad naelad tunduvad tsitaadina, kuid mõjuvad ikkagi hirmutavalt, justkui…
-
Argumentatsioon pääseb mõjule juba ekspositsiooni ülesehituse kaudu: autori taotlus on olnud luua konkreetsest (galerii)ruumist lähtuv visuaalne terviklavastus. Tulemus on kohaspetsiifiline keskkond, mis laiendab graafika mõju tavapärasest kahemõõtmelisusest kolmandasse dimensiooni. Ekspositsiooni võiks seega käsitleda metakunstiteosena, mille puhul on lähtutud konkreetsest ruumist ja mis omakorda mõjutab seda. Graafilised lehed on selles kui omaette tähendusega iseseisvad tööd ja ka kui ruumilise kompositsiooni aluselemendid. Näituse mõistmise võtmeks on väljapaneku sissejuhatav…
-
Tänavune aasta on eesti köitekunstis eriline: Eduard Taska sünnist on möödunud 120 aastat ja ühtlasi möödub tänavu 485 aastat esimese seni teada oleva eestikeelse raamatu ilmumisest.
„Scripta manent’id” on olnud pühendatud mõnele eesti kultuuris olulisele teemale, vaid esimene rahvusraamatukogus toimunud näitus oli vabateemaline: teisel „Scripta manent’il” Tallinna Kunstihoones interpreteeriti Jaan Kaplinski ja Doris Kareva luulet, kolmandal tarbekunsti- ja disainimuuseumis koondati köidetesse eesti laste kirjutatud muinasjutud. Iga näitusega…
-
Olen ise armastanud alati pigem minoorset kui mažoorset tonaalsust. Mažoorne võiks olla see, et kui kelleltki küsid, kuidas käsi käib, saad vastuseks: tänan, hästi! Tore vastus, viisakas pealegi, aga konventsionaalne ja nüansseerimata. Kui hakatakse aga vastuseks pikalt seletama, kuidas tegelikult läheb ja kui keeruline ja murerohke on elu, siis võid tunda piinlikkustki, aga igatahes on haralisem ja vastuolulisem vastus huvipakkuvam. Eestlane peab end raamaturahvaks ja teatud…
-
Oma maailma määratles Throbbing Gristle industriaalse ühiskonna kaudu. Võiks ju tunduda, et tööstusrevolutsioon ja industriaalajastu oleks pidanud selleks ajaks juba kultuurilise tunnetuse keskmest kadunud olema, aga ei – Throbbing Gristle’i jaoks ei olnud. Nende idee seisnes tõdemuses, et olevik, milles elas kas või tollane Suurbritannia, koosnes industriaalajastu jäätmetest ja peamine, mille see ajastu oli ära seedinud ja ülearusena välja heitnud, oli inimene ise. Just meie olemegi…
-
Nimelt käis Cosey paar korda nädalas aktimodelliks ühes stuudios, kus mõnevõrra kiimalised vanamehed said teatud tasu eest erootilisi akte pildistada. Cosey oli selle töö võtnud perekonna rahalise seisu toetamiseks, sest entsüklopedist Genesis P-O rridge ei teeninud oma artiklitega just kuigi palju. Näituse pealkiri „Prostitutsioon” ja kogu sisu pidi olema tegelikult kapitalistliku elukorralduse metafoor. Kuidagi imbus info selle kohta kollasesse meediasse ning näitusest, mille ehmunud direktor umbes…
-
Olen mitmeid kordi käinud Viinistu kunstimuuseumis Jaan Manitski, ühe teise miljonäri, veidi samalaadset kogu vaatamas ja märganud, et probleemi olemus on mõlema puhul sama: vajaka on kvaliteedile keskendumise oskusest. Raha eest saab kõike ja eesti kunst ei ole tänini eriti kallis olnud. Tundub nii, et kui tegu on ikka Ants Laikmaa või Konrad Mäega, tuleb teos selle sisule vaatamata maksku mis maksab ära osta. Ometi ei…
-
Taidehalli näitus on ühe kunstikogu klassikaline esitlus: kuraator on võtnud valiku tegemisel arvesse kogu kronoloogilise ning isikulise ulatuse, olnud pieteeditundeline nii koguja kui ka kogu suhtes. Taidehalli väljapaneku varajasem töö on Johann Köleri etüüd „Itaalia maastikule” 1859. aastast ning hiliseim Laurentsiuse „Mappelthorpe’i kalla” 2009. aastast. Näitust raamistavaid aastaarve silmas pidades võiks öelda, et see väljapanek haarab eesti kunsti pooleteise sajandi jooksul ehk selle põhjal võib saada ülevaate…
-
Neist kõige äärmuslikum on etenduse „Puudutatud torn” salvestis. Turvameeste valvsa pilgu all puudutab üks kahvatu ja äravaevatud olemisega neiu, see tähendab Eva Labotkin ise, seinameeter seinameetri haaval Canary Wharfi torni ja üritab samme lugeda. Canary Wharf kerkis Londonis möödunud sajandi lõpus kui linna ultramoodne ja kõige kõrgem hoone ning sellisena kui Iiri Vabariikliku Armee terroripommide loomulik sihtmärk. Nüüd, sama loomulikult Al Qaedale. Ei aimanud turvamehed, et…
-
Hallek alustas oma loometeed realistlikus laadis, eristudes teadlikult toona rootsi kunstis valitsenud abstraktsionismist. Tema realism, mida ta ise nimetab psühhorealismiks, pole siiski kunagi pelk tegelikkuse kajastamine.
Halleki realistlikes motiivides, esmapilgul ka kõige banaalsemates detailides, on alati teatud annus sürreaalsust ja mitmetähenduslikkust. Tihti läheneb ta kujutatavale dualistlikult, kujutades ühte ja sama motiivi, maastikku või portreed poolitatult kahest täiesti erinevast vaatepunktist. 1960ndatel oli Hallek Rootsis üks esimesi popkunsti viljelejaid,…
