Toeta

Kunst

  • Kunst, kunstiajalugu ja visuaalkultuur

    Kunst, kunstiajalugu ja visuaalkultuur

    Te tõite võrdlevalt välja, et Kunstwissenschaft’i suhe kunstiajalooga on sama nagu Bildwissenschaft’i suhe visuaalkultuuri uuringutega? 
    Kunstwissenschaft, iseäranis vanemas käsitluses, on omamoodi praeguse kunstiajaloo eelajalugu, eriti kui samastada see Panofsky lähenemise ja ikonograafilise meetodiga. Bildwissenschaft on palju hiljutisem nähtus, kuid teadlased nagu…
    Maarin Mürk
    5 minutit

  • Ajaloo läbistav valgus

    ТЯИТЕ ЛЕХТ       
    ТОТА МУТТ ВАНУС 65 ААСТАНЕ 
    ЕЛУКОХТ. ТЯНАВ Туру МАЯА 13 КОРТЕР 33   
    ЛИНН Тарту     
    НИМИ Рина ПЕРЕКОННАНИМИ Армилде       
    ЫПЕТУС       
    КЕЛЛЕ НИМИ СЕЛЛЕ КОХТА ТУЛЕБ ТЯИТА 
    тагаси саата рости теел”   
    Suur Vend jälgis kodanikke röntgensilmaga, mis leidis isegi sellistes mängudokumentides komistuskive. Vanaema perekonnanimi on  moonutatud ja eesnimega kohad vahetanud. Apsaka tegi ka mänguametnik eesti keele mänguriigikeeleks tõlkimisel, mille käigus kirillitsa п sõna „рости” alguses kaduma läks. Segadus läheb sellest suuremaks, et mängudokumendist on…
    Andri Ksenofontov
    3 minutit

  • Viimane maal

    Minu meiliaadressile laekus näituse info kolm nädalat enne avamist, see on minu maalitehnikat ja ajakava arvestades pisut liiga hilja. Kuna teema oli niivõrd inspireeriv, siis üritasin siiski ja sain õnneks napilt enne viimast kella pildi valmis. Kas just elu parim pilt, aga vähemalt aus. Rauno Thomas Mossi kirjutatud pressitekst väljendab aga kuraatorite pettumust kunstnike aadressil: „Kuid enamus pakutavatest töödest olid kaugel isegi soovist sellele väljakutsele vastata ja…
    Priit Pajos
    2 minutit

  • Seekord sedamoodi

    Ometigi jäi mul sellest näitusest hinge  helge tunne ja sugugi mitte ainult sellepärast, et kogu kolmekohalise triptühhonaalse väljapaneku naelaks Jacques Prevert’i videomaalistatud luuletus ning ülesehitajate-kuraatorite disain. Enamik meist ei julge kunstis, ükskõik millises, kõnelda vabadusest kui puurist. Seekordsed näitusekorraldajad julgesid. Julgesid suruda vaataja seinade Termopüüli. Eales ei kirjuta keegi teadlikult viimast rida ega alusta viimaseks kuulutatavat maali. Takkajärele targana võib ju mõningate mööndustega uskuda, et Johannes Uiga…
    Hannes Varblane
    4 minutit

  • ART IST KUKU NU UT Lisa 6.

    Kohalikkuse küsimuse kõige silmatorkavam käsitlus, kuivõrd see mõjub ennekõike festivali enese eesmärkide kriitikana, on Sener Özmeni ja Erkan Özgeni video „Teekond Tate Moderni” (2003), kus ülikonda riietatud don Quijote ja Sancho Panza ratsutavad läbi mäekurude eesmärgiga jõuda Londonisse  Tate Moderni. Tuuleveskitega võitlemises võib küll näha lootusetut võitlust vääramatu süsteemiga, ühtaegu aga ka mõttetut rabelemist sõgeda sihi nimel. Kas see, kui mõni Tartu kunstnik jõuaks Tate Moderni,…
    Indrek Grigor
    4 minutit

  • Mis isiklik? Mis poliitiline?

    Dadaistist „klassik” inspireerijana 
    Kuivõrd nii ajaloolises, geograafilises kui kunstiajaloolises plaanis on tegemist üsna eklektilise valikuga, siis kerkib vaatajal paratamatult küsimus valikuprintsiipide ning näituse eri osi  ja autoreid ühendavate motiivide või positsioonide kohta. Hannah Höchi kunsti, mida meie kunstihuviline tunneb seni ilmunud eestikeelsete kunstiajalugude kallaku tõttu suhteliselt vähe, hakati taasavastama ja hindama pärast II maailmasõda. Esmalt sai see teoks tema kodukultuuris, saksa kultuuriruumis, kus järk-järgult kujunes välja…
    Katrin Kivimaa
    6 minutit

  • Valgest marmorist Marie Under

    Aarne Maripuu tegi ettepaneku püstitada Kärdlasse Marie Underi büst. Tõin marmori salakaubana. Idee oli tol ajal provokatiivne: Marie Under oli ju taunitud pagulane! Mingil põhjusel büsti siis ei püstitatud, kuigi tegin kolm kipsportreed. Kaks tükki on tänini alles. Sellel konkursil tuligi mõte võtta valgest marmorist Marie Underi vorm mälu järgi – oli ta ju Siuru-aegsetel nooruspõlve piltidel valge paleuslik kuju!       
    Linnapildiga pole probleemi: Eesti vajab ammu tumedatele…
    Juta Kivimäe
    2 minutit

  • Lühiajaline. Suuremõõtmeline

    Materjalile orienteerituse asemel keskenduti sümpoosionil vormile, kuid ökonoomsuse mõttes kasutasid kõik kunstnikud puitu, vahtpolüstürooli ja makrofleksi. „Lühikese ajaga suured teosed lühikeseks ajaks,” põhjendas kuraator Jevgeni Zolotko materjalivalikut. Valminud teostest on vormilises mõttes kõige klassikalisemad Ahti Seppeti „Katik” ja Gleb Netšvolodovi „Submarinus Yellows Vulgaris”. Seppeti puhul on raske üldistavalt rääkida talle omasest vormist, küll aga torkab silma kujundi pinna läbitöötatus, mis seekord seisneb krohvitud pinnale geomeetriliste jooniste  kandmises.…
    Indrek Grigor
    3 minutit

  • Nunnu nulli, nuut põhja

    Eestis ei ole kunstivälja iseloomustamisel scene’i mõistet eriti kasutatud, iseäranis värskelt mõjub see Tartu puhul. Scene tähendab eelkõige isetekkelisust, altpoolt tulevat aktivismi, olemuselt heterogeense seltskonna olemasolu ja motiveeritud koostööd. See on pigem kommunikatiivne subkultuur kui akadeemilisest traditsioonist tõukuv koolkond, olemise ja olemisviisi lahutamatu ühtsus. Kuidas peaks üks scene suhestuma kaasaegse kapitalismi ja sotsiaalmajandusliku olukorraga, seal funktsioneerima ja ennast seal kehtestama? Läänemaailmas on kuhjaga näiteid, kuidas sellised scene’id…
    Kiwa
    3 minutit

  • Mis tunne on olla Trubetsky?*

    Antropoloogidele on hästi teada „endogaamia” mõiste, mis tähendab, et ühe grupi liikmed abielluvad ainult oma grupi siseselt. Kes loetakse grupi liikmeks, varieerub, kuid lihtsaim defineerija on meie-tunne: omad on need, kes oleme meie. Osaliselt on selle näituse puhul tegemist endogaamse nähtusega – omadelt omadele. Sisenaljad, ristviitamised, oma mõistestik ning keel – kõik see on esindatud. Eriti selgelt tuleb see esile Johannes Säre kolme fotoga seerias: ta ei…
    Kadri Veermäe
    3 minutit
Sirp