-
Moodne kunst erutas tollal paljusid, ülikoolilinna kultuurielu üheks keskmeks oli interdistsiplinaarse programmiga ülikooli kohvik – segunesid kunst, muusika, kirjandus. Rühmituse laiali minnes olid mitmedki selle liikmed juba tegelikult jala n-ö päris kunstimaailma ukse vahel saanud, võitnud võimaluse esineda ametlikel näitustel. Legend legendiks, läbilöögi saavutamine, legaliseerumine ametlikul kunstiväljal oli reaalselt siiski ka rühmituse loomise eesmärgiks olnud. Päranduseks said laiali läinud grupi liikmed kindlasti palju parema ettekujutuse kaasaegsest…
-
Andres Tali näitus on esteetiliselt täpne ja terviklik, tähenduslikult mitmetasandiline, intellektuaalselt väljakutsuv ning pakub ka emotsionaalset pinget. See ei ole hõlpsasti haaratav laiatarbekaup, kuid pole ka hermeetiline valitute ringi klaaspärlimäng. Andres Tali kunst kõnetab vaatajat, kuigi dialoogi tekkimiseks on vaja süveneda, aga empaatia ning süvenemiseta ei teki ühtegi dialoogi, vaid pealispindne loba ja üksteisest möödarääkimine. Andres Tali kunstiga tulevad kaasa gümnaasiuminoored (mul oli väga hea kogemus…
-
Toon siinkohal välja kolm põhilist tegurit, miks minu meelest on küsimused fotograafia ja selle õpetamise kohta tänapäeval oluliseks muutnud. Esiteks muudatused kaasaegses kunstis, kus fotograafiast ja fotograafilisest pildikeelest selle mitmekesiste vormivõimalustega on saanud kunsti lingua franca. Fotograafia on hõivanud tänapäeval kunstis keskse koha, ja mitte ainult seetõttu, et fotograafia esindab laiemale publikule üheselt mõistetavat keelt, publikule, kellele jääb tihti võõraks spetsiifilisem kunstikeel, mida pruugitakse näiteks teatud…
-
Kes siis on Ai Weiwei? Tõepoolest ei täida ta maailma kunstiavalikkuse teadvust just kaua, aga siiski vähemalt viimasest Kasseli „documenta’st” (2007) peale. Sel puhul ilmus Kunstforumis (nr 187) pikk intervjuu, mille ajakirja reporter Heinz-Norbert Jocks juhatas sisse sõnadega: „Kes tahab mõista, mida Weiwei kunsti alla mõistab, peab sügavalt süüvima pagendatud isa poja elukäiku. Püüame seda teha ja visandada tema kohta midagi, millest ta ei ole Euroopas…
-
Kuidas määratlete MoKSi publiku? On need peamiselt kohalikud elanikud, rahvusvahelised kunstnikud, Eesti kunstiüldsus?
J. G.: See on keeruline küsimus. Ilmselgelt need, kes külastavad üritusi või osalevad neil, kuigi sellest hetkest, kui hakatakse osalema, pole tegu tegelikult enam publikuga. Lisaks on potentsiaalne publik see, keda alati ei pane tähele ega tunne isiklikult. Seetõttu me ei määra oma sihtgruppe nii selgelt, me pigem kalastame: paneme informatsiooni välja ja vaatame,…
-
Sünnipäev ei olnud talle mingi eriline päev:
eriline oli see päev, mil ta sai mõne uue hea teose
kunstikogusse. Tema kogumistegevus algas 1926.
aastal ühe Eduard Wiiralti 1920. aasta linoollõikemapiga
ja selle intensiivseim järk langeb 1920.
aastate II poolest kuni 1940. aastate algupoolele,
ehkki kogu täienes ka hiljem. Pärast tema surma
1968. aasta 8. septembril jäi kogu tema abikaasa
Alide Rõude (26. V 1895 – 14. IX 1979) valdusse,
siis tuli see Eesti Kunstimuuseumi. 12…
-
Järgmine küsimus oleks ilmselt, aga kus
neid näha saab. Palun väga, minge näitusele
ja veenduge ise. See on mingis mõttes ka siis
publiku järje peale aitamise projekt, mis suunaks
natukene ka kunstieelistusi. Teiseks oli
hästi oluline kaasata kohalikku erakapitali,
et näidata, et on inimesi ka väljaspool kunsti
valdkonda, kes kaasaegset kunsti hinnata
oskavad ja on valmis seda toetama. See on
väga oluline. Meil vedas, me leidsime endale
suurepärased toetajad: Smarten Logistics
ning Kasela-Temnikova galerii käivad välja
vastavalt siis…
-
Sorge riukalik kujundajakäsi vajutab üldmuljesse
Edela-Eesti anarhismi pitseri. Esimeses
kõrges valges ruumis on töödest moodustatud
kompositsioon, kus autorid ja mõttelaadid
sulanduvad mänguliseks tervikuks. Jasper
Zoova 3D-maalid, kus käsitletud esoteerikat
kui levinud taustsüsteemi täiuseotsingutele,
sulanduvad kokku seinte, põranda ja teiste
töödega. Toomas Tõnissoo vineerist arhitektoon,
millel on omakorda kujutatud arhitektooni,
astub dialoogi lae all rippuva Sirja-Liisa
Vahtra kirjatähe-esteetikaga.
Tagumises, pimedamas saalis on kujundaja
ind ja ilmselt ka vaba ruum otsa saanud:
siin võib näha töid üsna suvalises reas ja mõne
maalikorüfee (Kristiina…
-
Trimmis keha ülistava uue kümnendi päevamenüüsse
võinuks mõne õuna ja pirni ehk lubadagi,
ent Kawakubo ja Yamamoto huvitusid
millestki hoopis intellektuaalsemast. Nad tulid
ja hakkasid kesk aeroobikatrenne ning „Material
Girl’i” malet mängima. Mustad rõivad tegid
šahhi-mati, glämmrokk tõusis glämm-zen’ina
tuhast.
Teema on õhus. Või pigem tänavail, sest kui
asetada 2011. aasta algul kõrvuti sõnad „jaapan”
ja „mood”, siis teeb see kokku „tänavamoe”.
Eklektika astmel n, värv astmel n+1. Sealseil
tänavail sündinud ja hääbunud subkultuuride
teemal korraldatakse konverentse ja kaitstakse
doktoritöid.…
-
Ramos oli oma tegevuse algusaastatel seotud
San Francisco figuratiivse kooliga. Toona
olid tema 1961. ja 1962. aastal maalitud varaste
maalide koomiksikangelased Batman, Hawkman
ja Captain Midnight maalitud popi kohta
tavatult maaliliselt ja pastoosselt, tema õpetaja
Wayne Thibault’ selgelt tajutavate mõjudega.
(Thibault oli lääneranniku üks säravamaid popmaalijaid).
Thibault’ refleksiderohked halod ja
kontrasttoonides viraažid on Ramose juhtmotiiviks
tõusnud veatute oranž-roosade reklaamitüdrukute
paljastatud kehadel tunnuslikeks
jäänud tänaseni. Kuigi Ramos ei maali reeglina
natuurist, eelnevad lõpptulemustele sketšid,
autorifotod jms. Omaaegselt Playboy illustraatorilt
Alberto Vargaselt laenatud…
