-
Auhinnaformaat on ausalt maha viksitud brittide Turner Prize’ilt, mis loodi aastal 1984, et aidata kaasa kaasaegse kunsti populariseerimisele, ärgitada diskussiooni ja pöörata tähelepanu uutele suundumustele. Sellisena on see ennast ka suurepäraselt kehtestanud. Nüüd proovib Köler Prize ka Eestis sportliku võitlusvormiga kirgi kütta. EKKMi Köleri preemia auhinna nominentide näitusel on kõik viis nominenti välja pannud kaks tööd: ühe varasema ja ühe spetsiaalselt selle näituse jaoks tehtu, luues…
-
Kangro käsitleb tuba kui „avalikkuse või avaliku „tegelikkuse” eest varjulolemise” paika. Mõneti võiks hoomata Gaston Bachelard’i ruumipoeetika diskursust. Ühtlasi annab mäng sõnadega teada, et autoril on teatud kahtlused tegelikkuse (ühesuse) suhtes, et näitust betoneerib vilgas ja ambivalentne hingedünaamika. Fotod seintel ümber (kõhuli!) maaslamaja näitavad autorit Pariisi korterites, samuti varjunult: kord on ta lambikupli sisse pugenud, kord katab teda raamatulasu või troonib tema alakehal kuldne kimäärlik skulptuur.…
-
Kuigi Hallek ja tema fraktalitest koosnev legopop kuulub kahele maale, Eestile ja Rootsile, on ta alati rõhutanud oma eesti päritolu (alates esimesest välisnäitusest Pariisis aastal 1968) ning tema videotööd on esindanud nüüd välismaal Eesti kaasaja kunsti. Kuid Raua preemiaga oleks jõudnud veel 1990. aastatel – elutööpreemiana – hinnata Karin Lutsu, Eerik Haamerit, Eduard Ole, Maire Männikut . . . . Miks seda ei tehtud? Väliseesti kirjanikke auhinnati tol kümnendil…
-
Ka teine tandem Tommy & Laurentsius ehk siis koostöö Toomas Tõnissooga on samamoodi läbi nagu ühistegevus Anna Daniela Saalistega. Alles on jäänud üksainus väike pisar ehk roos mustas raamis. On see varjatud lein või lihtsalt möödunud aegade meenutus. Võib öelda, et tema teosed seeriast „Saku tapeedid” (1996) on võtnud uue vormi. Need maalid ei ole lillelõhnalised, õis tuleb sealt ise leida.
Laurentsius on oma idedentiteedi järjekindel otsija, mis…
-
Teisisõnu: semiootikud käsitlevad kunstiteoseid kui märgisüsteeme, mida on võimalik esitada valemitena ja väljendada arvuliselt. Ilma semiootikata ei oleks võimalik luua keerukaid arvutiprogramme, mis matkivad ja isegi asendavad inimeste intellektuaalset tegevust. Ja kellavärgil on üks elusorganismidega võrreldes oluline erinevus, mis on ühtlasi ka eelis: kui kellamehhanism õigesti osadest kokku panna, tiksub see sama lõbusalt edasi nagu enne lahtivõtmist. Semiootikuid treenitakse nii, et see võimaldab neil hakata niihästi…
-
Pigem on see organism, mis kasvas kokku kunstniku inspiratsioonihetkedest ja kehastab looduse kogemust. Marta Stratskas maalib – tähendab, ta on. Kahel pool galerii sissepääsu ripuvad suureformaadilised tööd. Ühel on all must trambitud maa, teisel on ülal must tormine taevas ja mõlemat täidavad ringi rabelevad inimesed. Need, kes ilma sünnivad, teevad kõik, et mustast taevast langenuna jalule jääda. Need, kes end mustal maal leiavad, otsivad teiste omasuguste …
-
Tiit Pääsuke, un grande pittore estone, kes töötas eelmise aasta sügisel mõned kuud Mazzano Romano külalisateljees, laotab paletina vaatajate ette kümmekond Itaalia-teemalist tööd. Neis on rohkelt kinni püütud päikese soojust, igavikulise arhitektuuri suurust, hõõguvate kehade kuldseid varje ja punase veini maitset. Kui Eduard Ole oli Juhan Raudsepaga oma lühikese Itaalia käigu lõpul, seisis ta Milano katedraali ees ning konstateeris, et isegi Alpide mäestik ei ole olnud…
-
Greta Koppel: Eestis on viimastel aastatel järjest teravamalt esile tõusnud küsimus teaduse võimalikkusest muuseumis ja muuseumide rollist teaduses. Olukorras, kus muuseumid tunnevad survet lahutada publiku meelt, talle meeldida, ennast lihtsas keeles turundada, on teaduslikku süvenemist nõudva näituse aja-, töö- ja rahakulu aina raskem põhjendada. Kõik teie näitused on eeldanud aga rahvusvahelist kunstiajaloolaste-kuraatorite töögruppi ja mitmeaastast ettevalmistust, nendega on kaasnenud kataloog. Samas ei olnud need näitused olulised…
-
Väljapanek, mis oli algselt mõeldud kultuuripealinna programmi, ei pälvinud asjaomaste otsustajate rahastamist. Näituse avapäeva hommikul kõlas kõikides eesti meediatorudes kutse lastekirjanduse majja suunduvale lõbusale maskirongkäigule, mitte ükski raadio- ega telehääl ei maininud 81 osalejaga rahvusvahelist näituseprojekti sõnagagi. Oma võimaluste piires aitas korraldajaid kultuurkapital ning tänu sellele abile andis Eesti Kujunduskunstnike Ühendus välja ka hästi kujundatud kataloogi. Juba eelmise aasta lõpul saatis Viive Noor kümnesse Läänemerega piirnevasse…
-
Nii et ainsad, kelle loomise vastutus tänapäeval veel jumala kaela veeretatakse, on lapsed. Mida Epp Kubu nende käest välja uuris? Lapsed mängivad ja teevad täiskasvanud inimesi järele. Linnagaleriis jookseb kolm videot, igaüks ümmarguses formaadis nagu uksesilmas, kuhu klapina kroonine või eurone münt ette käib. Vaataja on pimeruumis, kus istus Isaac Newtongi ja väikesest august sisse lipsanud valguskiire prismasse püüdis ja vihkudeks lõhkus. Videosid on kolm: „Peidetud varandus”,…
