-
Vaatamata Kristringi kontseptsiooni ebamäärasusele ja deviisile, mis nagu kutsunuks maalikunstikke üles sekkuma ühiskonda või siis uurima, kuidas suhtutakse ühiskonna põhiväärtustesse, ning ka tõsiasjale, et nii mõnigi klassik ei esine sellel väljapanekul, on väljas mitmeid häid töid. Üllatasid mitmed kunstnikud, kes on loobunud oma firmamärgist või teinud isegi lausa kannapöörde. Postmodernismi metafoorikast on mulle üha enam hakanud meeldima võrdlus deltaga: modernismis oli alati kindel jõesäng, postmodernismis hakkas…
-
Ehte- ja sepakunsti osakonna kiituseks tuleb nentida, et sealsed tudengid on koguni nii vaprad, et „Taseme” raames on näitusega üles astunud juba ka teise kursuse tudengid. Bakalaureuseastme lõpetajad haarasid oma töödega terve Valge maja spordisaali. Neil õnnestus ühendada peen ja esteetiline väljapanek särava eneseiroonilise huumoriga, mis annab kokku eriti võluva ja elegantse koosluse. Kogu näitus, sealhulgas humoorikad plakatid, kutsed ja flaierid oli allutatud sporditemaatikale. Näitusel esinenud…
-
Seekordne „Taseme” näitus oli taas enamasti EKA oma ruumides, Rüütelkonna hoone kahel korrusel. Varem on lõpunäitus olnud Telliskivi loomelinnakus, Polymeri kultuuritehases ja killustatult mitmetel galeriipindadel üle linna. Mõnes mõttes on muidugi hea, kui ülevaatenäitus on koondatud kokku ühe katuse alla. Nii on näitusekülastaja elu lihtsamaks tehtud: selle asemel et joosta mööda galeriisid, saab mingisuguse pildi kätte ühest kohast. Pealegi on Rüütelkonna hoone Toompeal piisavalt sürrealistlik paik,…
-
Nii tekkiski VII lennul mõte sel ümmargusel tähtpäeval meenutada kooli ja kooliaega lisaks tavapärasele kokkusaamisele ka ühisnäitusega. Selleks leiti ruumid Tallinna Jaani kirikus ja lähikonnas Tallinna keskraamatukogus. Kiriku galeriis on esitatud maalikunst, raamatukogus kõik muu: skulptuur, metallikunst, graafika, joonistus, tekstiil, kirjakunst. Läksid ju paljud neist (sellelt kursuselt 17) edasi õppima kunstiinstituuti.
Igal kursusel on neid, kes on lennanud kõrgemalt ja keda kunstiüldsus teab. Sellelt kursuselt said tuule…
-
Me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Meie noorusajal oli veel kombeks vaielda kunsti teemal. Mäletan uljast kemplust, kumb andis teadusele rohkem, kas Panofsky või Wölfflin. Juske relvastus siis põhjalikumalt Panofskyga (vt raamatus lk 61–68), mina Wölffliniga (kellele sageli viitan oma väitekirjades Dürerist ja klassitsismist). Elasime toona akadeemilises seltskonnas, kus teadmatust häbeneti. Segregatsioonieelses ülikooli vanas kohvikus vestlesime isekeskis ning õppejõududega teemadel, mis ületasid kaugelt aineprogramme. Selle kohta…
-
Festivali „Désordre Urbain” („Suurlinna segadus”) idee ongi vabastada kunstnik nelja seina ja miljoni ohutusnõudega piiritletud ruumist: performance’ite tegevuspaigaks on enamasti linn oma täies avaruses. Kui materiaalne visuaalkunst vajab eksponeerimiseks neutraalset valget tausta, profaanset ruumi, mida on vaja teose mõjuletulemiseks, siis performance’i-kunstile on tundmatu taustsüsteemi olemasolu pigem rikastav, sest see loob huvitavaid lisatähendusi. Ruum on tegevuskunsti naturaalne komponent. Tegevuskunst ei vaja domineerimiseks enese ümber kunstlikult loodud neutraalset…
-
Kui järeldused kõrvale jätta ja vaadata, milliseid teoseid näidatakse ning millest neis vestetakse, saab siiski täheldada ka mõningaid praeguse aja aktuaalseid teemapüstitusi. Seda muidugi juhul, kui söandame olla radikaalsed ning eeldada, et a) kunstnikud ja kunstipublik on inimesed, b) inimestel on keha, intellekt ja psüühika ja c) see on nii olnud varem, on praegu ja tõenäoliselt on samamoodi inimese kui liigi väljasuremiseni. Muidugi on need eeldused…
-
1999. aastal läksin üsna juhuslikult õppima Amsterdami Rietveldi akadeemiasse. Pahaaimamatult sattusin seeläbi otse graafilise disaini valdkonnas tõusnud tormi epitsentrisse. Heaolu kasv 1990. aastatel (sh Hollandi kuningriigis) oli paisanud kultuurisfääri seni kujuteldamatud summad, mis tagas loomingulistele töötajatele kena äraelamise ning andis üle pika aja taas võimaluse olemise mõtte üle mediteerida.
Korraga avastasid graafilised disainerid, et on aastaid rühmanud – mille nimel? Et keegi kuskil saaks müüa veelgi rohkem…
-
Alustasite noorte klaasikunstnike Kristiina Oppi, Darja Popolitova ja Mai Schultsi näitusega „ . . . . on vaataja silmades”. Miks just klaasikunstiga?
GaleriiPINK on valminud aegamisi, ilma kohustuste ja tähtaegade koormata. Aeg on lasknud galeriil küpseda omas tempos. Avanäituseks sai valitud klaasikunstnike tööd just sellepärast, et ajastus tundus õige ja kohane avada uus galerii noorte kunstnike töödega, kes just alustavad oma tegevust nagu galeriigi.
Mis on järgmiseks plaanis?
Suvel saab galeriis näha…
-
Klaas on väga eriline materjal, oma olemuselt ainulaadne ning kunstnikule, kes valdab klaasi töötlemistehnikaid, suurepärane väljendusvahend. Näituse pealkiri „Suur haprus” viitab väga otseselt klaasi ühele iseenesestmõistetavale omadusele, andes kunstnikele kätte suurepärase niidiotsa. Lõpptulemusena on näitus võimas: nii ulatuslikku klaasikunsti näitust pole Eestis varem korraldatud.
Näituse peamine kujunduselement on põrandale kleebitud valged ruudud, et määrata tööde asetus ning vaataja liikumistrajektoor. Ruudud tekitavad klaasobjektide ümber ka justkui kaitsetsooni, et…
