Kuraatori viidatud 1960. aastate „vaikne revolutsioon” toimus suuremas mahus tegelikult mõnevõrra hiljem, ja palju pragmaatilisematel põhjustel kui ametlik tunnustamatus ning iseseisvuse puudumine. Peamine, pealtnäha kunstikauge, kuid tegelikult üsna oluline põhjus oli majanduslangus 1990. aastate alguses. 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse kunstile iseloomulikule monumentaalsusele vastukaaluks tekkinud vaigistavalt „revolutsiooniline”, kammerlike mõõtmetega ja suurtelt narratiividelt väikestele siirdunud „magamistoakunstiks” kutsutud joonistamine ei vajanud valmimiseks suuri ateljeeruume, ettevalmistavaid ja tootvaid kulutusi ega kulukaid eksponeerimistingimusi. Taastulekuks nimetati 1990. aastaid ilmselt pigem seetõttu, et pärast 1960. aastaid, mida iseloomustas joonistuse rohkus ja tavapärastele intiimsele, subjektiivsele ja narratiivsele mõõtmele lisandunud kontseptuaalne mõõde, saabus 1970. aastatel väsinud keskpärasus ning 1980. aastatel oli joonistus kui meedium rahvusvahelises kunstielus peaaegu nähtamatu. Tingimused võidukaks taassaabumiseks olid seega loodud. Lähtudes näitusel osalevate kunstnike rahvusvahelisest kooslusest, ei ole ilmselt kohased ega vajalikud viited kohalikus kunstielus samaaegselt toimunud protsessidele, mis küll üldjoontes eespool kirjeldatust ei erinenud. Joonistusest kui meediumist, mis 1990. aastatel alustas revolutsioonilist taastulemist minimalistlike mõõtmete ja narratiividega ning on liikunud 2000. aastatel kontseptuaalseks protsessipõhiseks kunstiks ja suuresti eemaldunud varasemast subjektiivsusest ning narratiivipõhisusest, on uuskontseptualismi ja uusromantismiga saanud 2000. aastate keskpaigast kuraatorinäituste, biennaalide ja triennaalide pärisosa. Suurimaks joonistuse rahvusvaheliseks taastulemiseks, kuigi neid taastulemisi väiksemas mahus võib 1995. aastast saadik hulgaliselt üles lugeda, võib lähiajaloos ilmselt pidada 2007. aasta Veneetsia biennaali kuraatorinäitust „Mõtle meeltega, tunne mõistusega. Praegune kunst” („Think with the Senses – Feel with the Mind. Art in the Present Tense”, kuraator Robert Storr) ja samal aastal toimunud „documentat” Kasselis. Ainuüksi Veneetsia biennaali kuraatorinäitus pakkus esindusliku „joonistavate kunstnike” nimekirja: Raymond Pettibon, Nedko Solakov, Bruce Naumann, Neo Rauch, Martin Kippenberger, Mike Kelley, Michaёl Borremans, Spencer Finch, William Kentridge, Vik Muniz, Roman Ondák, Elizabeth Peyton, Francis Alÿs, Louise Bourgeois, Guillermo Kuitca, Óscar Muñoz, Nancy Spero, Kara Walker ja ka siinsel näitusel osalev Dan Perjovchi. Kui lisada veel Tracey Emin ja Sophie Calle ning paljude nimetamata jäänud kunstnike kohalolu rahvusvahelises kunstipildis, ei ole põhjust pidada joonistust kui praeguse kunsti tõsiseltvõetavat vormi, väljendusviisi, töövahendit nähtamatuks või väheoluliseks. Siinsele publikule kättesaadavamatest näitustest meenuvad eelkõige Tallinna XI V graafikatriennaali kuraatorinäitus „Poeetiline/Poliitiline” (kuraator Anders Härm) Tallinna Kunstihoones 2007. aastal ja viimane, Tallinna XV graafikatriennaal „Armastuse, mitte raha pärast” 2011. aastal Kumus.

Kuigi käesoleva näituse teemapüstitus on kõikelubavalt üldine ning kuraator ei ole saatetekstis põhjendanud osalevate kunstnike ja nende teoste valimise printsiipi, usun, et mõneti on tinginud revolutsioonilise taastulemise pigem joonistuse näiline vähesus ja ebapopulaarsus kohalikus kunstipildis. Õnneks on joonistavaid kunstnikke siiski pisut rohkem kui sellel näitusel. Saatetekstist välja loetav joonistuse kui meediumi populariseerimise vajadus ei tõukugi kunstnike vähesusest, vaid pigem vajalike oskuste puudumisest või oskuste kasutamise julguse puudumisest. Joonistamise kui nüüdiskunsti lahutamatu osa teadvustamine ei ole kahjuks siinses kontekstis veel lõplikult juurdunud. Probleemi lahendamisele ei aita ka kahjuks kuidagi kaasa näituse kuraatori juhitava joonistamise õppetooli kaotamine Eesti Kunstiakadeemias selle aasta sügisest. Küll aga loob see rohujuuretasandil konteksti ja soodsad eeltingimused, et alustada ettevalmistusi loodetavasti lähitulevikuks saabuvaks revolutsiooniks. Ja saagu selle revolutsiooni patrooniks kas või Eduard Wiiralt, kelle osalus jääb kõnealuses projektis küll hoomamatuks, kuid kelle suur populaarsus ja aktsepteeritud kuvand aitaks ilmselt mitmeidki barrikaade.