-
Kunstiharidusest veel niipalju, et käisin füsioterapeudi juures protseduuridel. Ta ilmselt teadis, kes ma olen, ja rääkis eneseirooniliselt lugu, kuidas tema tütar pidi kirjutama koolis essee Kazimir Malevitšist koos piltidega. Ema skaneeris töö juures pildid sisse ja vabandas, et kõik tulid ilusti välja, ainult viimane läks untsu: see, kus oli ainult must ja valge. Kustutas siis selle ära. „Oehh,” oli tütar ohanud, „see on ju Malevitši kõige…
-
Mingit läbivat joont või ühtset temaatikat on näitusel esindatud kunstnike puhul raske leida. On nii praeguse aja teemadega haakuvaid kui pigem maali enese kvaliteetidesse süvenevaid kunstnikke, on abstraktset kunsti ja hüperrealismi, suuri ja väikesi maale. Suure saali pearuumi võtavad enda alla Kaspars Brambergs ja Ritums Ivanovs. Neist esimesele kuuluvad kaks suureformaadilist abstraktset maastikku, mille loomiseks on kunstnik värvi kõrval kasutanud puitu, mulda, marmortolmu, liiva ja muud.…
-
Mitmel korral tõsteti päevakorrale 1999. aastal algatatud Bologna protsess, mis ei ole paraku andnud loodetud positiivset tulemust. Unifitseerimistuhinas on kahe silma vahele jäänud nii mõnedki kitsamate erialade spetsiifilised ainuomadused. Välja võib tuua aga ühe huvitava fakti: kui kõige enam rahulolematust olukorra osas näitasid üles britid, siis kõige positiivsemalt olid meelestatud rootslased (ka soomlased). Üllatav ja kõnekas on sealjuures see, et Rootsi liitus Bologna protsessiga kõige hiljem.
Kus…
-
Väga erinevate rõhuasetustega ettekannetest võiks esmalt tuua välja Soome biokunstnike ühingu juhi, kunstniku ja kultuuritöötaja Erich Bergeri kõne, kus ta tutvustas ühingu töö näitel interdistsiplinaarset tegevust. Ta avaldas arvamust, et sageli jääb kunsti ja teaduse koostöö pelgalt teaduse populariseerimise tasemele: kunstnikud esitlevad teadlaste töö tulemusi atraktiivsemas ja arusaadavamas vormis. Koostöö kaudu uue teadmise saavutamine on märksa keerulisem, kuid võiks sellegipoolest olla interdistsiplinaarsuse peaeesmärk. Interdistsiplinaarse töö põhiliseks…
-
Selle, kuhu täpselt paigutada Jaak Soansi looming skulptuuri hierarhias, saame tõenäoliselt teada, kui ilmub nõukogude ajajärgu kunstiajaloo uus köide. Soansi kui võimsa sünteesija puhul tekib kiusatus otsida analooge kõikjalt ja võrrelda võimalikult erinevaid lähtekohti. Tema mitmed tööd viitavad industriaalse romantika järjepidevusele, skulptor on kasutanud võimaluse korral ka terast ja suuri abstraktseid vorme. Modernistina ja hiljem sellele vastandunud kunstnikuna sai Soans osa parimast, mida nõukogude kunstilt võis…
-
Kaasaegne kunst vastandab end eduühiskonnale, ent oma efemeersuses astub sellega ühte jalga. Ta on pigem ajutine kui igavene nagu ka tarbeese, mida tööstus lühikeseks tarbimisajaks toodab, et tarbijal oleks põhjust järgmine, moodsam mudel osta. Ei kaasaegne ühiskond ega kaasaegne kunst soosi suurt kätetööd nõudvaid taieseid, eluaegseid esemeid ega igikestvaid inimsuhteid.
Eha Komissarov kirjutab oma artiklis (Postimees 3. XI): „Konservatiivsus tähistab kirjut ja hõlmamatut laia alalhoidlikku akadeemilist, kommertsialiseerunud…
-
Ehe ei sündinud ju suitsust ega savist, nöörist ega kangast, ta sündis kivist, luust, metallist – kõvadest ainetest, millelt ilu röövis nende raskuse. Piltlikult: ehtekunst on kergete kivide kunst. Õhulosside maailm. Kui ehtekunsti alt kaob „mineraalne vundament”, kui ehteks hakatakse pidama lehvi, volti või viinereid peas – siis pole enam tegu õhulossiga, siis pole enam ka ehtekunsti.
Üksikutes loojates kompab kunst oma piire, jäädes siiski kunstiks. „Mõnes…
-
Ent Vabaduse galerii näitusel oli oma konkreetne lugu, kunstniku isiksustatud kadakate hukkumise lugu. Lugu ise on ühtaegu täiesti usutav ja ka omajagu irratsionaalne. Väga isiklikult läbi tunnetatud, kuid arusaadav ning omane mitmele generatsioonile Eesti inimestele, kõigile, kes suured sotsiaalpoliitilised muutused üheksakümnendate alguses kaasa tegid. Vaid mõnel maalil aimub kunstniku isiklikult läbi elatud looduskatastroof armastatud suvemaastikul. Hukkunud kadakate eepiline ja nukker lugu on pärit Lohusalu kiviranna kadakavälult.…
-
Nr. 1
1935. aastal loodud Vabadussammas ja 1985. aastal rajatud Võidu monument on Riia silmapaistvamad märgid, kui mõelda integratsiooniteemale. Vabadussammas, mis seisab kesklinna esinduslikus kohas, on lätlaste pühapaik. Nüüd, seoses Läti oma riigi sünnipäevaga, olid selle kivitrepid kaunistatud lillevanikutega. Brežnevi ajal püstitatud Nõukogude võidusammas, mis paikneb linnaplaneeringu seisukohast Vabadussambaga samal teljel, mõjub praegu hirmumonumendina, porise ja unustatud paiga võimas monstrum. Kuid seegi on kellelegi püha koht, sest…
-
Asi pole tavaliselt ka – nagu selgi korral – läbikukkunud kontseptsioonis, sest tundub, et Lätis on just õige aeg rääkida poliitilises võtmes ära nämmutatud integratsioonist värskemalt, subjektiivsemalt, teistsuguse kogemuse ning kõnetusviisiga. Seda rõhutavad ka kuraatorid ise: „Läti elanikud moodustavad kakskeelse ühenduse: umbes pool elanikkonnast räägib läti ja pool vene keelt. Nende kõrval on aga teisigi, küll väikesi, aga oma identiteedi – keele, kultuuri ja religiooniga gruppe.…
