-
Kuna žürii esimees Mumoki peakuraator Rainer Fuchs naasis eelmise nädala keskel pärast Henkeli auhinna pidulikku üleandmist alanud puhkuselt, siis vastab ta nüüd Sirbi küsimustele.
Miks langes tänavune valik just Marge Monkole? Kuidas iseloomustate tema loomingut: millised on selle tugevaimad küljed?
Rainer Fuchs: Marge Monko tööd olid iseäranis veenvad, sest ta on töötanud oma kontseptsiooni kallal õige pikka aega. Keskendudes sotsialismilt kapitalismile ülemineku sotsiaalsete muutuste analüüsile, peegeldab ta väga…
-
Probleem on aga selles, et nende nn kriitikute ja minu isiklik nüüdiskunsti valdkonna kogemus lähevad suuresti lahku. Just viimase viie aasta jooksul on esile kerkinud uus põlvkond omanäolisi ja professionaalseid kunstnikke. Nendele, kes regulaarselt näitustel käivad, ei saa selline asi märkamatuks jääda. Jah, aeg-ajalt on ka nõrku ja mittemidagiütlevaid näitusi, aga viletsaid teoseid tuleb ette ka kirjanduse, muusika ja tarbekunsti valdkonnas. Väide, et kaasaegne kunst peab…
-
Kui sa võrdled seda mõne oma teise projekti lõpufaasiga, kasvõi Tallinna-vaadete seeriaga, kas siis oli sama tunne – ikka ei ole veel valmis, midagi on puudu – või on see midagi, mis kuulub ruumis püsivamana jääva monumentaalmaali juurde?
T. S.: Usun, et see iseloomustab pigem mind. Alati jääb tunne, et ei ole sada protsenti valmis. Seni olen tegutsenud galeriinäituse sissetöötatud formaadis: teen maalid, fotod, viin galeriisse, tekitan…
-
Kunstiharidusest veel niipalju, et käisin füsioterapeudi juures protseduuridel. Ta ilmselt teadis, kes ma olen, ja rääkis eneseirooniliselt lugu, kuidas tema tütar pidi kirjutama koolis essee Kazimir Malevitšist koos piltidega. Ema skaneeris töö juures pildid sisse ja vabandas, et kõik tulid ilusti välja, ainult viimane läks untsu: see, kus oli ainult must ja valge. Kustutas siis selle ära. „Oehh,” oli tütar ohanud, „see on ju Malevitši kõige…
-
Mingit läbivat joont või ühtset temaatikat on näitusel esindatud kunstnike puhul raske leida. On nii praeguse aja teemadega haakuvaid kui pigem maali enese kvaliteetidesse süvenevaid kunstnikke, on abstraktset kunsti ja hüperrealismi, suuri ja väikesi maale. Suure saali pearuumi võtavad enda alla Kaspars Brambergs ja Ritums Ivanovs. Neist esimesele kuuluvad kaks suureformaadilist abstraktset maastikku, mille loomiseks on kunstnik värvi kõrval kasutanud puitu, mulda, marmortolmu, liiva ja muud.…
-
Mitmel korral tõsteti päevakorrale 1999. aastal algatatud Bologna protsess, mis ei ole paraku andnud loodetud positiivset tulemust. Unifitseerimistuhinas on kahe silma vahele jäänud nii mõnedki kitsamate erialade spetsiifilised ainuomadused. Välja võib tuua aga ühe huvitava fakti: kui kõige enam rahulolematust olukorra osas näitasid üles britid, siis kõige positiivsemalt olid meelestatud rootslased (ka soomlased). Üllatav ja kõnekas on sealjuures see, et Rootsi liitus Bologna protsessiga kõige hiljem.
Kus…
-
Väga erinevate rõhuasetustega ettekannetest võiks esmalt tuua välja Soome biokunstnike ühingu juhi, kunstniku ja kultuuritöötaja Erich Bergeri kõne, kus ta tutvustas ühingu töö näitel interdistsiplinaarset tegevust. Ta avaldas arvamust, et sageli jääb kunsti ja teaduse koostöö pelgalt teaduse populariseerimise tasemele: kunstnikud esitlevad teadlaste töö tulemusi atraktiivsemas ja arusaadavamas vormis. Koostöö kaudu uue teadmise saavutamine on märksa keerulisem, kuid võiks sellegipoolest olla interdistsiplinaarsuse peaeesmärk. Interdistsiplinaarse töö põhiliseks…
-
Selle, kuhu täpselt paigutada Jaak Soansi looming skulptuuri hierarhias, saame tõenäoliselt teada, kui ilmub nõukogude ajajärgu kunstiajaloo uus köide. Soansi kui võimsa sünteesija puhul tekib kiusatus otsida analooge kõikjalt ja võrrelda võimalikult erinevaid lähtekohti. Tema mitmed tööd viitavad industriaalse romantika järjepidevusele, skulptor on kasutanud võimaluse korral ka terast ja suuri abstraktseid vorme. Modernistina ja hiljem sellele vastandunud kunstnikuna sai Soans osa parimast, mida nõukogude kunstilt võis…
-
Kaasaegne kunst vastandab end eduühiskonnale, ent oma efemeersuses astub sellega ühte jalga. Ta on pigem ajutine kui igavene nagu ka tarbeese, mida tööstus lühikeseks tarbimisajaks toodab, et tarbijal oleks põhjust järgmine, moodsam mudel osta. Ei kaasaegne ühiskond ega kaasaegne kunst soosi suurt kätetööd nõudvaid taieseid, eluaegseid esemeid ega igikestvaid inimsuhteid.
Eha Komissarov kirjutab oma artiklis (Postimees 3. XI): „Konservatiivsus tähistab kirjut ja hõlmamatut laia alalhoidlikku akadeemilist, kommertsialiseerunud…
-
Ehe ei sündinud ju suitsust ega savist, nöörist ega kangast, ta sündis kivist, luust, metallist – kõvadest ainetest, millelt ilu röövis nende raskuse. Piltlikult: ehtekunst on kergete kivide kunst. Õhulosside maailm. Kui ehtekunsti alt kaob „mineraalne vundament”, kui ehteks hakatakse pidama lehvi, volti või viinereid peas – siis pole enam tegu õhulossiga, siis pole enam ka ehtekunsti.
Üksikutes loojates kompab kunst oma piire, jäädes siiski kunstiks. „Mõnes…
