Šiškin-Hokusai (Aleksandr Šiškin) näitus „Teine elu“ Tallinna Kunstihoone galeriis ja Vladimir Kozini „Slaavi barokk“ Tallinna Linnagaleriis 9. XII 2017 – 7. I 2018; Valeri Vinogradovi näitus „Leonardo magab“ Vabaduse galeriis 13. XII 2017 – 3. I 2018 ja Vladimir Dubossarski maalinäitus „Magusam kui mesi“ Vaalas 19. XII 2017 – 8. I 2018.
Möödunud aasta lõpul ja selle aasta päris alguses võis Tallinnas täheldada vene kunsti invasiooni: Tallinna Kunstihoone 2017. aasta programmi lõpetasid väiksematel ekspositsioonipindadel Peterburi…
Äsja ilmunud väärikat raamatut ei saa nimetada monograafiaks, tegemist on artiklite kogumikuga, kus käsitletakse Adamson-Ericut mitme nurga alt tugeva uudse tervikuni jõudmata.
Varssavi rahvusmuuseumi valikuga on loodud Kadrioru lossi püsiekspositsioonile täiendav kontekst.
Maneristliku maali näitus „Uudistava pilguga. Maneristlik maal Varssavi Rahvusmuuseumist“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 25. II, kuraatorid Greta Koppel ja Aleksandra Janiszewska; maneristliku graafika näitus „Rooma stiilis“ Mikkeli muuseumis kuni 11. III, kuraatorid Anu Allikvee ja Greta Koppel.
Maneristliku stiili – heitlevad, kuhjuvad, väänlevad, teab kuhu kaootiliselt pürgivad, otsekui pinna jalge alt kaotanud alasti inimkehad, need figura serpentinata’d, pateetilised…
Manu Lukschi fiktiivne dokumentaal „Näota“ („Faceless“, 2007 on toodetud tuginedes „Jälgimiskaamerate filmimanifestile“ – selle järgi ei tohi filmitegija ise tehnikat kasutada, vaid ainult jälgimiskaamerate filmitut.
Esimese koha vääriline võistlustöö „Samblik“ ja teise koha vääriline „Magasivili“ on kunstiliselt teistest peajagu üle, kuid monumendi tarvis on kasutatud kujundid liiga kahtlased, logisevad ja moekad.
Vaatamata metsade lageraiele, häkkerite avastusele maksuparadiisidest, eestikeelsele laulupeole, aasta ema debatile, eesistumisele, bitcoin’ile, maksusüsteemi muutusele on 2017. aasta kõige poleemilisem märksõna siiski internetis aktiivselt teisenenud #metoo (minagi) liikumine. Selle algatajad pälvisid ajakirja Time aasta inimese tiitli.1
Kunstimaailma tänavuseks kõige tähtsamaks inimeseks kuulutati saksa kunstnik Hito Steyerl, kelle looming sai alguse tema kui naise positsioneerimisest ning on jätkunud teemapüstitustega sõjandusest, digikaitsest ja jälgimisühiskonnast ning internetieelse aja ülemineku markeerimisest…
Kriitilised situatsioonid mobiliseerivad ja sunnivad nähtustele teravamalt otsa vaatama.
Martha Kirszenbaum on kuraator, kes elab Pariisis ja Los Angeleses ning on üks mõjuka avaliku kirja „We Are Not Surprised“ algatajatest. Kirjaga juhiti tähelepanu maailma kunstiväljas toimuvatele ahistamisjuhtumitele ja pidevale võimupositsiooni ärakasutamisele. Kirszenbaum käis Tallinnas Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi kutsel ning pidas loengu sarjas „Rahvusvaheline laeng“. KKEKi juhataja ja kuraator…
Tino Sehgal pälvis 2013. aastal Veneetsia biennaali Kuldse Lõvi innovatiivse kujundikeele kasutamise eest. Tema 2005. aasta Veneetsia biennaali Saksa paviljoni performance’ist „See on nii kaasaegne“ on saanud üks hinnatumaid institutsioonikriitilisi teoseid.
Meile on endastmõistetav, et Lääne-Euroopa pakutud järeleaitamistundides kõneleb keegi teine „kaasaja“ nimel, andes viisakalt mõista, et Eestis, nagu ka ülejäänud kolooniates, jääb „kaasaegsusest“ tublisti puudu.
Harri Olavi Leppänen
13. III 1952 – 13.XII 2017
Ootamatult lahkus meie hulgast soome kunstnik-graafik-litomeister ja Eesti Vabagraafikute Ühenduse liige Harri Leppänen.
Harri Leppänen oli legendaarse soome graafikastuudio Imprimo üks asutajatest. Soome esimene iseseisev kommertsgraafika stuudio tegi Soome kunstimaailmas revolutsiooni. Senine enamjaolt väikeseformaadiline monotoonne graafika muutus suureformaadiliseks ja värviliseks. Imprimos käidi trükkimas Eestistki: Jüri Okas, Siim-Tanel Annus ja Leonhard Lapin.
Üheksakümnendatel lõpetas Imprimo tegevuse. Harri läks edasi, lõi oma graafikastuudio…
Marco Laimre: „Tahaksin rääkida millestki, mis ei oleks ainult nimetamine, vaid ka teistmoodi olemine, teistmoodi metoodika, üleüldse teistmoodi suhtumine. Sellepärast pakubki mulle huvi sport-art.“
Täna avatakse Tallinna Kunstihoones Marco Laimre isikunäitus „MOTOR“ („Mootor“), mis visualiseerib kunstniku läbielatud sissevaadet garaažikultuuri, tegeleb selle alalise isetegemise ja -leiutamise maailma analüüsiga ning otsib ühendusi hobispordi ja isikliku kunstipraktika vahel.
Sa oled tuntud tüütus, kõigi ja kõige kahtluse alla…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.
Funktsionaalsed
Always active
Vajalikud, et te saaksite segamatult portaali eri osade vahel liikuda.
Preferences
The technical storage or access is necessary for the legitimate purpose of storing preferences that are not requested by the subscriber or user.
Statistika
Kasutatakse lehe külastatavuse statistika kogumiseksThe technical storage or access that is used exclusively for anonymous statistical purposes. Without a subpoena, voluntary compliance on the part of your Internet Service Provider, or additional records from a third party, information stored or retrieved for this purpose alone cannot usually be used to identify you.
Marketing
The technical storage or access is required to create user profiles to send advertising, or to track the user on a website or across several websites for similar marketing purposes.
Adamson-Eric. Dekoratiivplaat päikesega. Glasuurmaal, keraamika, 1962–1968. EKM.Pressifoto
Manu Lukschi fiktiivne dokumentaal „Näota“ („Faceless“, 2007 on toodetud tuginedes „Jälgimiskaamerate filmimanifestile“ – selle järgi ei tohi filmitegija ise tehnikat kasutada, vaid ainult jälgimiskaamerate filmitut.Pinterest
Esimese koha vääriline võistlustöö „Samblik“ ja teise koha vääriline „Magasivili“ on kunstiliselt teistest peajagu üle, kuid monumendi tarvis on kasutatud kujundid liiga kahtlased, logisevad ja moekad.Erik Peinar
Tino Sehgal pälvis 2013. aastal Veneetsia biennaali Kuldse Lõvi innovatiivse kujundikeele kasutamise eest. Tema 2005. aasta Veneetsia biennaali Saksa paviljoni performance’ist „See on nii kaasaegne“ on saanud üks hinnatumaid institutsioonikriitilisi teoseid.Pinterest.com
