
Bita Razavi näitus on pannud kõnelema ideoloogia hääle, mis suure aplusega on asunud mineviku kallale, paljastades sealjuures iseenda.

Kuraator Anu Allikvee on teinud Rõude kogust suurepärase valiku ja kujundaja Mari Kurismaa mahutanud rikkaliku materjali hiilgavalt väikesele pinnale.
Tõnis Vindi õpetused olid infopaketid, mis aegamööda ja õigeaegselt avanesid, tuues nähtavale midagi, mida maailm vajab ning mis tema õpilasi edasi liikuma innustas.
Jan van Boeckel: „Kunst peaks olema reaalainete õpetamise lahutamatu osa, mitte vaid tordikaunistus, sest kunsti varal saab ebakindlast maailmast avarama ja täielikuma pildi.“

Delikaatsete, tundlike teemade avalikkuse ette toomisega kaasneb suur vastutus. Jyri Pitkänen ja Eveliina Talvitie on sellega väga hästi hakkama saanud.
Kontseptuaalne fotokunst on ka meil jõudnud päevakajaliste märksõnadeni, kuid nende sõnade taga peituv mõte väärib rohkem vaeva kui(heina)pallide veeretamine kõlava jutu kattevarjus.

Helle Vahersalu kunst on kuulunud pigem kokku Tallinnas tegutsevate õpingukaaslaste püüdlustega. Mida aasta edasi, seda enam.

Silvia Jõgeveri paelus teater. Aga mitte niivõrd valmis lavastustena, kuivõrd valmimise kulu, prooviprotsessina, kui kõik on veel väga haavatav.

Märkmeid Saadoja metamaalide kohta
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.