
Raamatu-suunamudijad mõjutavad üha enam seda, milliseid raamatuid loetakse ja ostetakse. Eesti kirjandus ei kuulu veel nende huviorbiiti.

Jüri Kolgi kümne aasta jooksul ilmunud artikleid läbib mure loomeinimese toimetuleku pärast.

Sandra Jõgeva, „Üks päev aastal 0“

Natalja Nekramatnaja „Sinine pojeng“ on mõru, oi kui mõru, ülekeenud kohvi kirbe maitsega, kohati lausa mürgine, kalk, kurb, tülpinud, kuid õnneks mitte veel resigneerunud hääle luule.

Kogumikus „Lakutud mees“ tutvustatakse naissoost ungari kirjanike lühiproosat. Raamatust leiab nii tihedat olmet kui ka nappi fantaasiat ja hammustavat satiiri.

Joost de Vries pilab satiirilises, et mitte ütelda mürgises romaanis „Vabariik“ Hitleri-uurijate kaudu võltse eluhoiakuid ja akadeemilisse maailma kapseldumist.

Kust tuleb endiselt see tuhin korraldada kümneid ja kümneid vabaõhuüritusi?

Maara Vint on aastakümnetega loonud oma väga huvitava ja mitmekihilise teksti ja pilti siduva universumi, salapärase metafüüsilise aia.

Finlandia auhinnaga pärjatud teostes uuritakse ühtse soomluse 14 miljardi aasta pikkust ajalugu lõppjäreldusega, et seda on võimatu määratleda.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.