
Globaalne infotulv Lauri Pilteri lüürilist omailma ei õõnesta, inimese suhe maailma on luulekogus „Laikmaa välu“ pingevaba, ajatu ja meelekindel.

Lehte Hainsalu tundliku luulekeelekasutuse võlu on selle lihtsuses, läbipaistvuses, selguses – proosalisuses, kui nii võib öelda.

Kristjan Haljaku uus luulekogu läheb sürrealismikaanonist välja, aga takerdub sõnadesse ja naudib seda perverssel moel.

Novellikogus „Hing maanteeserval“ käsitletakse peamiselt kirjaniku kurba saatust: veel pole jõutud kirjutada suurt romaani, lugejaid otsi või tikutulega, nekrofiilia afäär lõhestab kirjanike hingi ja liitu …

Kiwa „Kummiliimiallikates“ mängivad sisu ja vorm pingpongi. Selles duellis tundub vorm küll juhtivat, aga seetõttu, et sisu on kiire võidu ärahoidmiseks oma silmad ja käed kinni sidunud.

Olga Tokarczuk mängib inimese põhiliste igatsustega, eriti sellega, et hing igatseb kehast vaba olla. Just seetõttu sunnib hing keha rändama, liikuma, kohti vahetama.

A. H. Tammsaarel on juba niigi koormust küllalt: kaks muuseumi ülal pidada ja va Vilde kah naabriks trüginud. Ja miks peakski tulevane eesti kirjanduse päev just tema sünnipäeval aset leidma?


Heli Kendra on teinud hiigeltöö, et joonistada detailselt välja, kuidas võis elada ja toime tulla rannarahvas XIX sajandil.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.