
Jaan Kaplinski viimaste vene keeles kirjutatud tekstide konarused on eestikeelses tõlkes elegantselt tasandunud.

Iisraeli tõlkija Gili Haimovich võrdleb Jaan Kaplinski luulet aknaklaasiga, millelt nähakse peegeldumas iseennast – nagu ka armastuse puhul.

Elisabeth Heinsalu pakub luulekogus „Kui ma olin udu“ tundliku vaate noore elu vabadusele ja ahvatlustele, mida alati looritab selgusetus.

Praeguses tsensuurilaines on kokku saanud suured erafirmad, raha ning kultuuriradikaalid, kes muudavad originaalteksti omal initsiatiivil.

Üksikisiku mälupiltide kaudu saab mõtestada sotsiaalajaloo hoovusi ja vastupidi. Annie Ernaux’ „Koht“ lõhub kui kirves avalikkuse kalki jääkihti.

Nii vaimset kui ka kehalist püsivust eeldavat lugemismaratoni sobivad lõpetama Xavier de Maistre’i toareisid.


Olgu teema kui tahes terav ja ideoloogiliselt kaalukas, Ave Taaveti karikatuurid mõjuvad ikka ühtviisi armsalt.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.