
Igor Kotjuhi „Sireenid ja sähvatused“ ei jää teostuselt ega sügavuselt alla eesti kirjanduse tuntuimatele sõjavastastele luulekogudele.

Narine Abgarjani romaanid on külluslik uurimisaines nii feministlikust perspektiivist kui ka mikroajaloo võtmes.

Vaese riigi ja väikese keele kirjanik peab selleks, et mitte vajuda kasutuse ja vaesuse auku, kogu aeg sebima.

Hando Runneli raamatust „Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud“ leiab loodusluulet, arutlusi perekonna muutumisest, tähelepanekuid poliitika kohta, ühiskonnakriitikat, sekka ka nalja ja õpetussõnu.

Artikkel sarjast „Tuttava linna tuled“

Milan Kundera isiksus võib äratada vastuolulisi tundeid, kuid tema positsioon autorina on nii maailmakirjanduses kui ka eesti tõlkemaastikul vaieldamatult eriline.

Praegused menuautorid teavad, mida lugejad ootavad, oskavad nende soove täita ning on usinad oma loomingut turundama.

Ulmekirjanikul ei tarvitse tingimata otsida seda oma ja hääd eestlaslikku motiivi, vaid võib otsustada kodustada mujal edukaks osutunud alažanreid.

Ehkki Will Eisneri graafilise romaani „Leping Jumalaga“ esmailmumisest on möödunud peaaegu pool sajandit, mõjub teos äärmiselt ajakohasena.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.