Kogu moos

Autor on võtnud nõuks kirjutada raamat, mis sütitaks tumedusse-pimedasse lükatud kõrvalise, nii isikliku kui ka ajaloolise valuga ikkagi tegelema.

Olga Titova uue luulekogu keskmes on inimesed, nii perekond, sõbrad kui ka tuttavad: neile kirjutatakse, nende eest palvetatakse ning nendega kohtumise üle tuntakse rõõmu.

Aasta kirjanik ei jutusta kangelaslugusid, kuid ei pane heroismi ka naeruks – ta läheb sellest täielikult mööda.
Kogu moos

Vormilt neutraalne, kuid sisult müstilisevõitu „Neli tunnistust Errinyose jõe väljakaevamisest“ ajab lugeja kimbatusse.

Mari-Liis Müürsepp kujutab inimeseks olemise paratamatut, aga lõbusat lihtlabasust üsnagi klassikalises vormis, lastes kõlada oma naerusel häälel.

Sōseki Natsume romaani „Mina olen kass“ sarmika jutustaja tähelepanekud inimeste loomuse ja moodsa aja mõju kohta on jätkuvalt päevakohased.

Novellikogu „Ainsuse esimene isik“ autor on otsustanud lugeja kannatlikkuse kordustega proovile panna.

Viimase paari aasta jooksul on hoogustunud ukraina kirjanduse tõlkimine, samuti on avaldatud hulk raamatuid Ukraina kohta. Kas seda on palju või vähe?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.