-
Selleks, et mõista seda arvustust, pean vajalikuks ära märkida, et käesolev raamat on kolmas mulle arvustamiseks pakutu; kahest eelmisest loobusin, sest need ei kõnetanud mind ja ma ei soovinud lihtsalt lahmida, lihtsalt halvasti kirjutada. Mõnes mõttes avab see olustikuline seik ka Eesti luule konteksti: umbes ainult 1/3 Eesti luuleraamatutest kõnetavad mind kui üht (potentsiaalset) lugejat. Suurem osa kõnetavad kedagi teist (?) või ei kõneta üldse kedagi…
-
Debüüdihirm ja ärevus on Kaevatsil õnneks juba selja taga. Uut raamatut alustab luuletaja kauni motoga, mis ka kokkuvõttes kenasti haakub ülejäänud kirjutisega ning loob fooni, mis annab natukenegi aimu autori taotlustest. Eelkõige tunneb ta ennast inimteadvuse teisel tasandil olevat s.o. illusionist köiel /?nagu illusionist, kõndisin nööril ja / riskisin õndsusesse kadumisega?/ (lk. 9). Ehkki juba tüütuseni tuttav köielkõndija kujund, on sel siiski hea põhjendus olemas. Ning…
-
Eesti rahvas ja poliitmajanduslikuks eliidiks upitunud tegelinskid pole kindlasti nii loomlollloiud (T. T.), kui Kivisildniku loomingust võib paista, aga ajal kui selgrootud eurokraadid seisavad püsti ainuüksi oma paksu naha ja häbitu edevuse najal, võib Kivisildniku kriitilis-ründavast sõnast kaugemale minna vaid füüsilise vägivallaga. Niisiis tuld kultuuri- ja peaministri pihta! Miks mitte igatseda aega, kui Sven on president ja Matti Milius kultuuriminister. Siis on Eesti jälle riik, aga…
-
Kui eesti kirjanduses puudub sellise þanri nagu poeetiline essee traditsioon täielikult ? juba ainuüksi sõnade selline järjestus tekitab, nagu ma kogenud olen, mõningast hullumist ? siis prantsuse kirjanduses on see juba vähemalt alates Valeryst, võibolla ka Baudelaire?ist, võimalik aga, et juba veelgi varem, täiesti enesestmõistetav, paratamatu ja loomulik*. Enesestmõistetav on see, et autoril on midagi öelda (mis on esseeþanri alguspunkt) ning et ta tohib ja suudab…
-
Kuna ma ei tahaks hakata loetlema kõiki romaani sisse kirjutatud teemasid (neid on palju, iga teema jaoks leiduks ka pealkiri), siis räägiksin iseendast. Kuid ainult seoses ?Igavese unega?. See, et lugedes loeme iseendid, on selge igale lugejast siilile, mis on ka võrdlemisi kergesti jälgitav ja tuvastatav, tuleb ainult meelde jätta kõik need ?samatunde? korrad ja hetked, mis raamatut lugedes tekkisid. Siit jõuame ülilihtsa teose väärtushinnangu valemini:…
-
Kui eesti kirjandusmaastikus poleks kriminaalromaani þanril ikka veel nii halb konnotatsioon küljes, võiks Eeva Pargi uut romaani kergelt ja hea meelega ?väga heaks kriminulliks? tituleerida. Kuid nagu sõnast ?kriminullgi? juba näha, ei võeta kriminaalse kallakuga tekste siinmail veel päris tõsiselt, vaid pannakse neid pigem ?nullide? lahtrisse. Miks see nii on, pole mul kavas pikalt lahti harutada, aga meelde tuletada tasuks küll, et maailmakirjandus tunneb ju väga…
-
Või mõjub hoopis see, et Eeva Park, tuntud luuletaja, puändikate novellide ja perekonnateemaliste romaanide autor, on ootamatult väljunud ?mahapandud? piiridest ning kirjutanud midagi, mis pigem ajakirjanduse ja musta kroonika kui moodsa eesti kirjanduse materjaliks arvatuna mõjub nagu fotorealism? Tulla 120 aastat pärast Vildet jälle Vildega, ärritada seltskonda ning kriitikuid ja seada kirjandusloolased ?tõsielu tegelikkuse ette? ? kas pole see anakronistlikki?
Ja mis veel painavam: kirjutada nii,…
-
?Elajas trepi eelastmel? on ühe noore baltisaksa aadliku küpsemise lugu: õpingud, töökoha leidmine, abiellumine. Põhiliselt keerleb minategelase Adolfi mõtteilm oma noorusarmastuse ja kõikvõimalike usuliste ning kombeliste tõekspidamiste ümber. Lisaks sisimatele arutlustele on tal ka sõber Collatinus, kes ilmub ja kaob vastavalt oma vajadustele, kuni lõpuks püsivalt Adolfi teenistusse jääb.
Romaani kõige jõulisem ja elavam koht ongi Adolfi ja Collatinuse kohtumine Jan Husi tuleriidal. Ruben pole põlanud…
-
Teisalt on kogumik ka nostalgiline retk, kild olnust: luulelugemise tagaplaanil müriseb vahepeal nõuka-aegseid autosid, publik köhib ja naerab kaheksakümnendate häälega (võiks pea vanduda!), meelelaad ja paigad ja inimesed on omaaegsed. Uue aja eskapistidele kindlasti lähedasemad kui me oma lärmakad ja tühipäised kaasaegsed. Olen ma nüüd ebaõiglane?
Nõndaks ei ole nonde plaatide ilmumine ka üksnes kultuurisündmus, päevalehtedes ei peidetud Viidingut kultuurikülgedele, vaid tõsteti esile ? tuliste teemade…
-
Vahemärkusena olgu öeldud, et mõned 1950.-1960. aastate zen?i pooldajate jaoks oli ?enese leidmine enese kaotamise läbi? väga oluline, sellepärast teen siin ka põgusalt juttu Jack Kerouaci raamatust ?Pilvealused?. Olgu siin näiteks toodud lillelapsed, kes võtsid end pilve ja läksid Kabuli elama, et veel enam pilves olla.
Kaasajal on õige pisut zen?i igas inimeses. Ajaloost aga võiks meenutada rinzai zen?i, mis samuraidele jõudu andis. Selliseid koan?e peab…
