-
Hommikul ei mäletanud Andreas midagi. Kui ma teda lasteaeda viisin, küsisin, kust ta seda Harvi ja viljakolli lugu kuulnud oli. Kas teised lapsed rääkisid? Ta tegi suured silmad ega saanud üldse millestki aru. Ma pärisin edasi, kuni ta lõpuks teatas, et mul peab palavik olema, et seesugust jampsi suust välja ajan. Issi, issi, ütles Andreas, mingeid viljakolle pole ju olemas.
Aga mina mäletasin täpselt. Harvi oli mänginud…
-
Mu oma mälestused ei ulata aegade taha, ma ei tea, kas ma mäletan oma lapsepõlve varaseid seiku fotodelt või päriselt; mälupildis jooksevad kaadrid, nagu oleks mustvalgeid pilte üksteise otsa lükitud. Esimesed selged, kindlamad mälestused dateeruvad aega, mil olin viie-kuuene. Ses mõttes olen alati kadestanud inimesi, kes üksipulgi ja selgelt mäletavad kõike pea titeeani välja ? nende intellekt ja keelevõime on käivitunud palju varem, milline edumaa on…
-
Ent professor Suits ise mõtles küll nauditavalt ? rahvaluule kirjapanek tähendab samas ka rahvaluule lugemist kirjanduseks, s.t rahvaluulele kirjanduse staatuse andmist, rahvaluule sisestamist kirjanduse ajalukku. Selles on nii tänapäevast institutsionalistlikku mõtteküpsust, et ainult ahheta ja ohka. Olid ajad ja olid ka professorid!
Ühe esimese kirjapandud eestikeelse lausena mainitakse tavaliselt Henriku ladinakeelse kroonika ?Heinrici Chronicon Livoniae? (kirjutatud arvatavasti 1224?1227) 18. peatükis leiduvat ütlust ?Laula, laula, pappi!?. See…
-
Henn-Kaarel Hellat, ?Poiste sõda II?. Faatum, 2004. Tõnu R. Kallas, ?Valge paat?. Faatum, 2004.
Henn-Kaarel Hellati mälestusteraamatut kätte võttes tundsin suurt aukartust: on ju tegemist meie esiulmekirjanikuga Eiv Elooni kõrval. Kuid mida enam raamatut loetud sai, seda enam tekkis küsimus: ja mis siis? Kõik see, millest ta kirjutab, on ju ometi teada, paljudele lausa une pealt.
Saame näiteks teada, et autorit õpetasid pedagoogid Raandi ja Härma.…
-
Muul moel kui meie aja lugu oleks Juure-Kivirähki uusteost ?Wremja: Timur ja tema meeskond? raske kirjeldada, sest viisakust eirates hüütakse juba esimesel leheküljel maha, et ?kadunud on superkorvpallur Mürka till?, mis tekitas minus tahtmise edasi üldse mitte lugedagi. Pärast pisikest mõttetööd aga leidis allakirjutanu siiski endas jõudu defineerida ?Wremja? vastutulekuks rahva maitsele.
Telekujud silme ees
Erinevalt ruraalsest sõnakasutusest ja allapoole vööd suunatud naljadest ei saa ?Wremjale? kui…
-
-
Maailma lummavaimate asjade/nähtuste hulka kuuluvad kindlasti sõnad ? eelkõige seepärast, et nad midagi tähendavad ja et neid saab teatud tingimustel lugeda. Ehk nagu juba Shakespeare?i surematu Polonius küsib veelgi surematumalt Hamletilt: ?What do you read, my lord?? Ja Hamlet vastab: ?Words, words, words.? Kusjuures iseäranis lummavad on oskussõnad, terminid. Nii on meil näiteks võrratult humanitaarne triaad: ilukirjandus ? rahvaluule ? sõnakunst. See tundub katvat tervet meid…
-
?Inimene on kahtlemata kõige edukam olend olelusvõitluses. Tema edu ei ole juhuslik, vaid olemuslik. Loom õpetatakse välja rituaalse käitumise süsteemis. Üleolek saavutatakse d?ungliseaduste kohaselt jõu abil, ühtede või teiste ?estide teostamise kiiruse, aga mitte uute, vastasele ootamatute võtete kaudu.? (Toomas Paul, ?Edukuse saladus?; kogumikust ?Kirik keset küla?, lk 318) Üleolek, rõhumine, alla surumine, manipuleerimine, domineerimine. Inimene on evolutsiooniliselt või jumalikult positsioonilt vaadates niivõrd omaette klassiga mängu…
-
Kõige väiksema raamatu kaanel on tore kriksadull ja kiri ?Ajaraamat?. Tiitlilt saame teada, et ?Ajaraamat? pole mitte niisama ajaraamat, vaid Ilmamaa ajaraamat 2004. See teeb ettevaatlikuks. Võib juhtuda, et tuleb veel ajaraamatuid. Poleks tarvis. Raamatus on 21 mõnevõrra luuletisi meenutavat tekstikest, tekstistiku koostajaks ja sõnastajaks on märgitud Hando Runnel. Ja veel on märgitud, et trükiarv on 350. Ja ajaraamatu tekstid on inimeste kohta, neid inimesi, autor…
-
.
Esimest korda üle enam kui 60 aasta jagati ametlikku tunnustust Ezra Poundile (1885 ? 1972), kui ta pälvis 11. augustil English Heritage?i sinise mälestustahvli, mis asetati tema maja seinale Londonis Kensington Church Walkil, kus kirjanik elas aastatel 1909 ? 1914. Kirjaniku senist riiklikku tunnustamist on seganud tema osalemine valel poolel Teises maailmasõjas ning tema fa?istlikud ning antisemiitlikud vaated ning väljaütlemised. Siiski ei kahtle vast keegi tema…
