-
Hando Runnel, Sinamu. Ilmamaa, 2005. 102 lk.
Lugesin paar aastat tagasi üle kogu Runneli luule ja olen sellest saadik mõelnud, et hädasti kuluks ära üks suur Runneli luulevalimik, selline, nagu tema põlvkonnakaaslastelt on viimaste aastate jooksul järjest ilmunud. Tegemist on lihtsalt väga hea luulega, mis aga nüüdses ajas on jäänud kuhugi tagaplaanile – on ju küll mitmeid Runneli “mantlipärijaid”, kes kirjutavad rustikaalse intonatsiooniga lihtsamarütmilist luulet, kuid “Runnel…
-
Elo Viiding on praegu kõige vastuolulisem Eesti luuletaja. Arvestades, et kirjandusvestluses on selline hinnang vaat et kõige positiivsem, mida anda saab, peab seda veidi seletama – miks ei mahu teisi tema kõrvale selle magusa koha peal. Esiteks, ei ole ühtegi nn skandalisti-luuletajat, kes kirjutaks Viidinguga samal tasemel. Teiseks, keegi teine lihtsalt ei ole nii vastuoluline: seda, mida Viidingu kohta saab head öelda, võib samal ajal pidada…
-
Esimene tsükkel ei jäta seedimis- või kohanemisaega, “Kaltsude raudne sisu” avaneb kohe oma intensiivsuses ja teatavas raskuses. Lõpp tundub kuidagi vahetum – ehk on see intensiivsus rohkem hajutatud või lugeja vastuvõtuvõime lihtsalt kohanenud. See oli hea tokk, hästi hoidis teda püsti (lk 7) ja sealsamas – Midagi polnud varjata, iseennastki mitte. Edasi tuleb energiajoovastus (“Energia”), mis korrakski ei tundu oma rütmi ja pidevust kaotavat. Algus ei…
-
Eesti keel on jõudnud armutusse tarbimisühiskonda, Euroopa Liidu ametikeelte hulka, neoliberalismi bürokraatia-Mekasse ja veebikesksesse infoühiskonda. Segunevad vaba suuline dialoog ning SMSide ja veebisuhtluse kiirustav kirjalikkus, asjalik kirjavahetus ja kopipastajuriidiline ametitekst, mida seovad kantseleistambid.
Iga tekst, mis meie tunnetusviisi või maailmapilti vahendab, teisendab või loob, muudab keelt ka siis, kui selles uusi keeleüksusi ei leidu. Keelendite seosed teisenevad, kasutussagedus või tähendus muutub. Laenata sõnu on osati paratamatu, grammatikalaen…
-
Vaino Vahing, Vaimuhaiguse müüt (“Eesti mõttelugu”, nr 63). Koostaja Urmas Tõnisson. Ilmamaa, 2005. 424 lk.
“Vaimuhaiguse müüt” on kolmas raamat Vaino Vahingu “kogutud/valitud teoste” reas; tema proosa ja näidendid on juba koondkogudena ilmunud, nüüd siis ka valitud paremik tema esseedest, artiklitest ja arvustustest. Neile kolmele köitele lisanduvad loodetavasti varsti Vahingu päevikud (millesse sulandub ilmselt ka juba avaldatud “Noor Unt”) ning eraldi raamatutesse jäävad veel vaid kahasse kirjutatud…
-
Vaino Vahing on vaba intellektuaal, kellest kipub vägisi kõnelema jungiaanlikes terminites. Ta näib olevat klassikaline juhtum seadusest, et nomen est omen, nimi on ettetähendus. Teame ju hästi, kui keeleline on tegelikult psühhoanalüüs, nagu mitteteadvuse töö ise on nii Freudi, Jungi kui Lacani jaoks keeleliselt määratud, üldse keele kui erinevuste looja tekitatud. Olenditel, kellel puudub teadvus ja reflektiivne keel, puudub ka mitteteadvus.
Mis on “vaino” ja “vahing”…
-
Marcel Danesi, Paul Perron, Kultuuride
analüüs. Tõlkinud Ene-Reet Soovik.
Valgus, 2005. 350 lk.
Semiootika kui distsipliin on Eestis au sees juba pikemat aega, ent senini puudus peaaegu täielikult valdkonda käsitlev laiemapõhjaline metakirjandus. Otsesõnu semiootilist meetodit ning sõnavara kasutavate üksikuurimuste kõrval olid teooria poole pealt eesti keeles ilmunud vaid Tartu-Moskva koolkonna “Kultuurisemiootika teesid” (1998) ja Juri Lotmani “Kultuurisemiootika” (1990). Tinglikult võiks neile lisada ka Ernst Cassireri “Uurimuse inimesest”…
-
Aitäh.
Eelmise aasta Loomingus nr 4 avaldatud novell “Anonüümsed logistikud” on üldse teie esimene novell, mis aga tunnistati kohe Tuglase novelliauhinna vääriliseks. Kas kardate, et nii võimas debüüt võib auhinnatut kuidagi rikkuma hakata?
Muidugi kardan.
Ja teadvustate seda ka?
Täiesti.
Milline tunne teid valdas, kui sõnum auhinnast kõrvu jõudis.
Ma hakkasin naerma, ma ei uskunud.
Te olete küpses nooruses või väga varases keskeas (s 1969) noor ja särav autor, Eesti kirjandusmaastikul väga tähelepanuväärne…
-
Tänan väga.
Eelmise aasta oktoobrikuu seitsmenda kuupäeva Sirbis avaldatud novell “Eri Klasiga Kielis”, mille iga vähegi ilukirjanduse austaja tingimata läbi peaks lugema, tunnistati, tean seda, vägagi üksmeelselt Tuglase novelliauhinna vääriliseks. Kas sa ka kardad, et sihuke pisike auhind võib kogenud ja väljakujunenud kirjanikku veel natuke kõrvust tõsta?
Kõik kunsti loovad inimesed on üheaegselt parasjagu edevad ja parasjagu tagasihoidlikud. Meie töö juures käib see minu meelest asja juurde, et…
-
Luule: Kristiina Ehini “Kaitseala”, Hando Runneli “Sinamu”, Mats Traadi “Orjavits õitseb”, Doris Kareva “Aja kuju”, Jürgen Rooste “Ilusaks inimeseks”.
Tõlked eesti keelde: Anu Saluäär – Vilhelm Mobergi “Sisserändajad” rootsi keelest, Käbi Laretei “Otsekui tõlkes” rootsi keelest, Hans Christian Anderseni “Peer Õnneseen” taani keelest; Krista Kaer – John Banville’i “Puutumatu” inglise keelest; Kristiina Ross – Denis Diderot’ “Fatalist Jacques” prantsuse keelest; Kirsti Oidekivi ja Aare Pilv – Kauksi…
