-
Tiit Aleksejev, Valge kuningriik. Varrak, 2006. 198 lk.
Betti Alveri debüüdiauhind on kõige olulisem tähelepanuavaldus, mis meil noore (või, noh, alustava) autori töö tunnustamiseks olemas. Kui vaadelda, kuidas auhinda viimase kümmekonna aasta jooksul antud, tuleb rahul olla: valitseb tasakaal, auhinnatud on nii luuletajaid (nt Varblane, Kruusa) kui prosaiste (nt Heinsaar, Kunnas), aga ka tekstieksperimentaatoreid (Erkki Luuk, raamatu “Jaak Rand ja teisi jutte” autorite kollektiivi).
Aasta 2006 jääb mulle…
-
Kirjanike merejalaväeüksus eesotsas kapten Kausjaniga (armeenlane, endine mereröövel) Pahkla välilaagris suureks raamatukogudessandiks valmistumas.
Ettevõtmise “Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes. Kirjandustuur III 28. – 30. novembrini 2006” eesotsas on kirjanike liit ning oma õla alla pannud kultuuriministeerium võiks seda missiooni ka edaspidi samamoodi toetada. Eelmise aasta oktoobri lõpus sõitis üle Eesti laiali seitse autot, igas kolm-neli luuletajat, prosaisti vm kirjameest. Tänavu stardib viis ekipaaži: pealinna soliidsed daamid ja härrad…
-
Jeannine Burny ja Maurice Carême’i armusuhtest sai alguse kirjaniku elu lõpuni väldanud kaunis koostöö. Jeannine Burnyga käis vestlemas tõlkija Helle Michelson, kes kanti hiljuti Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu aunimekirja just Carême’i “Muinasjutud Caprine’ile” tõlkimise eest. Selle au osaliseks said ka Jaan Rannap jutustuse “Nelja nimega koer” ja Viive Noor oma illustratsioonide eest.
Kui me kirjastuse Eesti Raamat toimetajatena 1980. aastate algupoolel ühel järjekordsel Moskva raamatulaadal koos kolleeg Rein…
-
Oskar Tanner (kodanikunimega Lembit Rattus) alustas 1975. aastal Pioneeri ja Tähekese ühistoimetuses, edasi tulid Rahva Hääl, TMK, Sõnumileht. Pedagoogi-, kirjastaja-, toimetaja- ja tõlkijaametit on ta pidanud aastakümneid. Ja kui temalt küsisin, et mitme raamatu tegemisel siis kokku käpp sees olnud on, vastas ta pärast korralikku mõttepausi, et no sadakond ikka. Aga sada on selline ümmargune tagasihoidlik number.
Hiljuti avaldas Tanner romaani “Mai lõpus õitsevad sirelid”. Kui mõne…
-
See oli aeg, kus Eesti polnud veel iseseisev ning hümni väärikuse pärast muretseda tundus õigupoolest enneaegne.
Mida peame ütlema nüüd, arvestades eesti keele ja Eesti riikluse määratut arengut vahepealse 90 aasta jooksul?
Kuidas me saame oma jalgpalli rahvusmeeskonnalt oodata võitu isegi kodus Makedoonia või Iisraeli üle, kui see peab vähemalt mõttes enne mängu kuulama öökimaajavaid mõttetusi nagu “Ei leia mina iial teal see suure laia ilma peal”…
-
“Jean Baudrillard: “Reklaam on miski, mis eemaldab müürid ja fassaadid, pühib minema kogu arhitektuuri, kogu sügavuse /—/.” Maimik: “Tõepoolest, kogu linnakeskkonda kattev reklaamikelme genereerib õhetavat tarbimisjoovastust, iha nõristust järjest uutele objektidele, /—/.” (“Vana viha”, lk 34.) Rait Avestik
Andres Maimik, Taavi Eelmaa, Rain Tolk, Veiko Õunpuu, Juhan Ulfsak, Vana viha. Valgus, 2006.
Küllap on see normaalne ja loogilinegi, et nii umbes kolmekümnendates aastates kolumnistid ja kirjatsurad, kes on…
-
Irina Meljakova, Sipelgapesa. EKS,TVZ, 2006.
Dmitri Krasnov, Suvine vaherahu. EKS, TVZ, 2006.
Lõpuks ometi on luuletaja ja kultuurimisjonär Igor Kotjuhh jõudnud ammu ihaldatud eesmärgini: esimesed noorte vene keeles kirjutavate Eesti luuletajate kogumikud on trükist väljas. Need kaks raamatut avavad uue raamatusarja “Tuulelohe: esimene lend”. Ehk siis, tänu kirjanduslikule ühendusele Tuulelohe jätkab Tartu-Võru rong sõitu, peatudes ka teivasjaamades. Sisuliselt on see sari Tuulelohe kogumike jätk, autorite esimesed n-ö…
-
Kohati lausa käredast talvest rohkemgi aga avaldasid Oulus meile mõju me võõrustajad. Küllakutsujaks oli Oulu Tuglase Selts eesotsas oma esimehe Tauno Lähteenkorva ning sekretäri Erja Gullsteniga. Saadan siit soojad ja pikad tervitused neile ning härra Lähteenkorva abikaasale Elsale, kelle valmistatud põhjapõdralihasupp asetseb vähemalt minu viimase aja maitseelamuste tipus.
Kuid küsimus pole vaid põdralihasupis või külalislahkuses. Miski eristab sügavalt soomlasi ja eestlasi nende maailmatunnetuses. Muidugi, erineb ka ühiskond.…
-
1.
Ma ei ole sellest käsu- ja sõjaasjast kunagi päriselt aru saanud. Ma vist ei oska elu endale nõnda ette kujutada, et sa järgid ja austad mingit põhimõtet, kontseptsiooni jäägitult, lõpuni, seda kordagi kahtluse alla panemata. Noh, see puudutab peaasjalikult ideid – inimestes kahtlen ma vähem. Ent. Alati tuleb olla pisutki agnostik. Kuigi sõjaväes, eriti veel sõjaolukorras seda ei tohi, see oleks mõeldamatu, eks ole! Ja just…
-
Esimene seos, mis mõlema raamatuga tutvunud lugejale pähe turgatab, on süžee algtõuge – nimelt rajavad nii Čapek kui Baturin oma ideede edasiandmiseks ookeanipõhja humanoidse tsivilisatsiooni. Vahe on küll selles, et Baturini teoses saame vee-elanikega põgusalt tutvuda alles pärast nende hävitamist, seejärel hajuvad nad olematusse. Čapek aga teeb oma antiutoopias salamandritest, kelle inimkond esialgu halastamatult orjastab, kaasaegse tsivilisatsiooni hävitajad ning uue maailmakorra loojad. Mõlemat kirjanikku iseloomustab hävitav…
