Kirjandus

  • Luule: Wimberg, Kristjan Üksküla, Kaarel Kressa

    Hakkan kõigile meeldima
     
    pimedus lõõmab mu hinges
    süda on raske
    nagu kirst, milles maeti mu kallim
    nagu rist tema kääpal
    taevas ulub kuu
    küünlaleek hubiseb
    laternas
     
    te mõtlete, mis see siis nüüd on?
    wimberg – ae?
    oled see ikka sina?
    aga ma ütlen teile, et
    see on minu luule
    tänasest päevast peale
    hakkangi nii kirjutama
    päris lihtne on, näete:
     
    pimedal tänaval
    kõnnib üks mees
    vaikus
    on mu hinges
    tühjus
    on mu pilgus
    pimedal tänaval
    kõnnib üks naine
     
    see on tõesti väga lihtne
    et mitte öelda – käkitegu
    tunnis kirjutaks nii viis luuletust
    kui…
Sirp