-
Eesti kirjandust Eesti piiri taga väsimatult propageeriv Eesti Kirjanduse Teabekeskus
täies koosseisus ehk (vasakult) Harri Moritz ja
Ilvi Liive. London, aprill 2007. JÜRGEN ROOSTE
Jürgen Rooste Londonis, Govent Gardenis kanda kinnitamas. INTERNET
Eesti kirjandust Eesti piiri taga väsimatult propageeriv Eesti Kirjanduse Teabekeskus täies koosseisus ehk (vasakult) Harri Moritz ja Ilvi Liive. London, aprill 2007. JÜRGEN ROOSTE
Teel Londonisse, lugedes lennuväljal Sylvia Plathi päevikuid (ta on alles noor, kogu see lugu on veel…
-
Mulle tundub, et eesti proosa autorid vaatavad üha julgemalt väliskirjanduse poole. Julguse all ei pea ma aga mitte silmas seda, nagu varem ei oleks võetud välisproosast eeskuju, vaid seda, et välismaal ilmuvasse suhtutakse kriitiliselt, analüüsivalt, konstrueerivalt ja dekonstrueerivalt. Ehk siis – eesti kirjandust vaadeldakse üha teadlikumalt muu maailma kirjanduse osana.
Kohati toob see endaga kaasa ebavõrdseid võrdlusi või siis võrdlemise ebarõõmustavaid tulemusi, kuid kohati mitte. Näiteks annavad…
-
Paavo Matsin: “Maara Vindi paaris eksemplaris teos on kirjanduse kui idee kandmise maksimaalne, juba päris käänakutagune variant.”
Autor, idee ja lugeja
On päris palju autoreid, kes oma eluajal olid küllalt kuulsad, kuid hiljem enam eriti mitte. Mis aga ei tähenda seda, et neid enam ei loetaks huviliste ringides. Olen tähele pannud, et minu lugemiseelistuseks on just sellised autorid. Niisugune arusaam kirjandusest näeb kõikjal kirjandusajaloos pooleli jäänud teid, kust…
-
Korduvalt olen ma Juris Kronbergsi luuleõhtutel vaikselt kadestanud neid, kes naerupahvakutega pea iga ta etteloetud teksti lõppu markeerivad – ikka ainult aimata püüdes, millest ta luuletused küll kõnelda võiksid. Nüüd on see võimalus lõpuks olemas: Livia Viitoli ja Guntars Godiņši tõlkes on Loomingu Raamatukogus välja tulnud Kronbergsi valikkogu “Maa-alune luule”. Ei saa just öelda, et me oma lõunanaabrite luuletajaid ülemäära hästi tunneksime – peale Uldis Bērziņši…
-
Juris Kronbergs. Maa-alune luule. Tõlkinud Guntars Godiņš ja Livia Viitol. Loomingu Raamatukogu 2007, nr 6. 80 lk.
Olid ajad kui Hunt Ükssilm
ei olnud Hunt Ükssilm
Siis ei hüütud teda Hunt Kakssilmaks
vaid ainult Hundiks
Juris Kronbergs (lk 62)
1.
Eesti-Läti suhted on sel kummalisel ajal, mil kõneleme, kuidagi lõdvad, too kultuurisildki kitsuke: seisab tugevamini pigem inimlistel kontaktidel kui miskil mõtestet, filosoofilise vundamendiga riiklikul tegevusel, sama köie vedamisel. Ei ole naljalt niisama…
-
Kirjutad kõnealuse raamatu järelsõnas, kuidas Brecht “pesi” keelt, s.t kuidas ta puhastas luulest välja “ornamentaalsuse ja sentimentaalsuse”. Samas rõhutad Brechti puhul tema “teadlikult ajalikku ja ajakajalist tarbeluulet”. Tundub, et sellised tendentsid ja poeetilised valikud pole ju võõrad kaasaegseski eesti luules. Pigem igatsevad paljud lugejad luule traditsioonilisemaid ja ülevamaid vorme, mida Brechtki ju hästi valdab ja mille juurde ka pidevalt tagasi pöördub. Kas on veel midagi lisaks…
-
Teadupärast peab kaasaegse eesti kirjandusena käsitlema ka teiste maade ilukirjanduse eestindusi. Kuigi tõlkimiskultuuri langemise või lagunemise pärast on siinmail juba mitmeid aastaid muret tuntud, ilmub häid eestindusi siiani päris palju. Sellepärast olgugi kohe arvustuse alguseks öeldud kiidusõnad Ian McEwani “Laupäeva” eestindajale Ene-Reet Soovikule, kelle töö on olnud kindlakäeline, ning kirjastusele Tänapäev, kelle “Punase raamatu” sari koondab enamasti küll juba varem ilmunud XX sajandi maailmakirjanduse tõlkeid, kuid…
-
Meie igapäevane jää. Varrak, 2006.
260 lk.
J. R.: Õunapuu on kirjutanud mõned olulisemad tekstid vaba Eesti kirjandusloos: “Surmaminejad lasevad tervitada” ja “Väike palveraamat”. Neis on ta puudutanud teemasid, mis teistele hambu pole jäänud, mis teiste jaoks on kas marginaalsed (usuhullus ja usuinstitutsioonide – nende hulka näib ta meelest kuuluvat ka jumal – hullutav mõju) või tabulised (surm, argielu gootilik jõhkrus ja õõv).
Nüüd siis ambitsioonika pealkirjaga raamat,…
-
Rein Veidemanni kurvastuseks (vt Postimees 31. III) ja Kivisildniku suureks rõõmuks räägiti üldkogul seekord palju rahast/teenistusest ja kirjaniku staatusest. Esteetilisi vaidlusi õnneks ei olnud, Olev Remsu ihatud solidaarsust vähemasti loomingulisel tasandil ei leitud – kirjanike liidu kui ametiühingu ja teatava tsunfti teeb võluvaks just nimelt too egode paljusus, iseloomude alaline kollisioon, esteetiliste, eetiliste, poliitiliste põhimõtete totaalne lahknevus. Just seetõttu on ta ka muidugi raskesti hallatav. Hull…
-
Krister Kivi, Eesti maja. Liiter pisaraid, 62 000 kilomeetrit, veidike verd. Eesti Ekspressi kirjastus, 2007. 232 lk.
Krister Kivi “Eesti maja” lugedes jääb lõpuks tunne, et oleks autor pingutanud õige natukene veel, siis oleks tegu suurepärase romaaniga. Kuid – ühtegi raamatut ei peaks lugema selle pilguga, mis ta oleks võinud olla ja mida ta kõike ei ole, vaid ikkagi tuleks vaadata, mis ta tegelikult on. Eelkõige on…
