-
Pea üheaegselt Finlandia auhinnaga kuulutati välja ka Rootsi tähtsaima kirjandusauhinna Augustpriset’i laureaat, kelleks osutus rootsisoomlane Susanna Alakoski oma debüütromaaniga “Svinalängorna” (Albert Bonnieri kirjastus, 2006), mis kujutab ühe Soome ümberasujate perekonna kohanemisraskusi 1970ndate Rootsi ühiskonnas. Immigrantide perekond majutatakse alguses väga meeldiva ja lausa mugavana tunduvasse Fridhemi- ehk Rahula- nimelise linnaosa korterisse Ystadi äärelinnas. Need olid ehitatud Rootsi suure korterikriisi ajal “miljoni korteri kava” raames. Selgub aga, et…
-
Kui teater algab puhvetist, siis Andrus Elbingu luulekogu “Siin Beebilõust, tere!” lugemine võiks alata tagakaanest. Sealt võib tõdeda, et “Kuressaare poiss Andrus Elbing (1981) kannab karistust Tallinna vanglas, kust ta vabaneb 2008. aastal.” Saatesõna sellele luulekogule on kirjutanud koguni kaks silmapaistvat persooni. Arhitekt Vilen Künnapu on Elbingut võrrelnud isegi Artur Alliksaarega ning veenab lugejat, et kunagine “kogu Saaremaa hirm” on vanglas luuletama hakates üle elanud vaimse…
-
Mõtlesin päris kaua, mis mu meelest on Wimbergi vastse luulekogu juures kõige olulikum või märkimisväärsem iseloomujoon. Lugesin teisegi korra läbi. Järjest. Ja sain aru. Tegu on ühega neist harvadest luuleraamatutest, mida on võimalus lugeda kui juturaamatut. Ühe jutiga. Põnevusega. Ning samas ei ole ta mitte mingi romaan värssides, vaid pesuehtne poeesia. Sealjuures osava käega kokku pandud, käänuline, nurkade taga üllatusi pakkuv. “Maaaraamat” oli tal kunagi peaaegu…
-
Kaardipakk Kaks lubab kümme korda eelkäijast parem olla. On siis või? Nagu pakend retseptiks pakub: “Kutsu esile viis äraproovitud luuletajat, lase neil viis aastat laagerduda, käsi neil kaks korda rohkem luuletusi kirjutada.” Võrdluseks saab võtta ainult eelkäija ja selle loogika põhjal tõepoolest ongi uus kaardipakk kümme korda parem. Kuna tegemist on ennekõike tootega, peab tingimata puudutama selle kõiki kasutuslikke omadusi. Nikotiinikollaste sõrmedega lihtsale turakatagujale see pakk…
-
Suurvaimudele on ikka määratud olla veidi üksik ja õnnetu. Suureks ja ülevaks saavad nad oma väikese ja madala aja kirjutada ikka ainult ise. Kui oma mõttelugu ise ei tee ega loe, pead leppima sellega, et eeposed jooksevad nüüd muukeelseid seebiseriaale pidi. Sirbi arhiiv
Hando Runnel, Viru veri ei värise. Ilmamaa, 2006. 72 lk.
Runneli äsja ilmunud luulekogusse koondatud tekste aastaist 1972 – 2006. Tegemist on valikkoguga, millel alapealkirjaks “Armastuse…
-
Kas vabariigi valitsuse määrusega (viimati 7. IX 2006) “Eesti kirjakeele normi kehtestamise kord” on tagatud ametliku keelekasutuse ühtlus ja selgus?
Lühike vastus: ei ole. Selleks on mitu põhjust, alates vähesest seaduskuulekusest ja lõpetades keelenormi enda paratamatu piiritlematusega. Keeles – isegi ametlikus keelekasutuses, kui jätame selle mõiste defineerimise probleemi kõrvale – on mitmeid eri tasandeid ja neid kõiki võrdse rangusega normida ei ole võimalik. Suhteliselt selge on õigekirjatasand,…
-
Konkreetset keelt ei saa kaitsta umbmääraselt. Palja rahaga lubaduste näol tulevasest riigieelarvest. Raha nimelt on võrreldamatult müüdavam kui inimese keel, pealegi on ta, ma mõtlen raha, loomu poolest keelejärgne. Keel on esmasem.
Seepärast püüab minusugune jälgida meie keele saatuses väga tähelepanelikult seda, (1) kui paradigmaatiline on eesti keel Interneti universumis ja (2) kuivõrd arusaadav on eesti keel kõiges, mis kuulub roategemisse. Viimane on mõistagi tähtsam, sest toitu …
-
Martin Napa, Elu valem. Tuul & Nool, 2006. 143 lk.
Reaalsuse ja teispoolsuse, elu ja filosoofia omavahelised seosed on läbi aegade olnud paljude kirjanduslukku jäänud teoste põhiteema.
On kirjandusteoseid, mis, kandes eneses olmelise ajalisuse märki, leiavad tunnustamist kindlas ajas, kus nende osakaal on suur, kus nendega arvestatakse ning neid tsiteeritakse. Samas on teine osa (kirjandus)teoseid, mis kannavad ajatuse pitserit ning mille humanistliku kallakuga sisu jääb kõlama alatiseks. Enamuses…
-
Indrek Hargla, Roos ja lumekristall. Fantaasia, 2006. 414 lk.
Tegin kirjandusringkondades väikese küsitluse, kas ikka teatakse, kes on Indrek Hargla, esitasin oma mõistatuse just neile kultuuriinimestele, kes Harglast vähe kuulnud. Sain siis kuulda, et ta on tippude tipp, kusagil kõrgel – paleus. Kummatigi on sellele autorile ette heidetud, et tundes küll hästi süžee ülesehitamise printsiipe ja ajalugu, millele ta lood valdavalt tuginevad, on ta karakteriloojana nõrk. Loomulikult…
-
ÕS 2006 näitab artiklis istuma looksulgudega, et väljend istuv peaminister ei sobi eesti keelde. Peaministrite kõrval pannakse meie avalikus keelekasutuses viimasel ajal istuma ka presidente, valitsusi, parlamente, seega neid, kes on kõrgel ametikohal. Sagedasim väljend on küllap istuv president. Kui vaatame mõnd teist keelt, näeme, et inglastel on sitting president, venelastel сидячий президент, rootslastel sittande president, sakslastel der sitzende Präsident, ka soomlased kasutavad väljendit istuva presidentti.
Miks…
