-
Ainult tema teha oskab imehead kisselli,
ainult tema küpsetatud kookk on nii, kuis peab.
Ainult tema mõistab keetta õigesti sardelli,
mis on maitsev peedisupp, ka ainult tema teab.
Tema käe all jõuluõhtul ahjus sünnib ime –
tükist seast seal valmib praad, mis mahlane ja hõrkk.
Täna end ta seenesoustist täis me puukkisime,
mina pistsin kohe nõnda, et nüüd jalust nõrkk!
Vahel vihahoos sa tema peale lausa röögid –
kui ta tänitab ja naaksub, nii et…
-
“Kust nad kõik tulevad?” küsis kirjandustoimetaja Ilona Martson aastal 2001. Ajalehtede kultuurikülgedel, kirjandusõhtutel, raamatupoodide lettidel – kõikjal oli ohtralt uusi nimesid. Nimesid, kelleta tänast kirjanduspilti ette ei kujutaks, kuid kes sajandi alguses moodustasid veel ühtse massi, mida tähistas üldnimi “noored”. Suurem osa nendest alustas kirjanduspilti sisenemist mõnes noorkirjanike rühmituses. Oma nime kuulutati avalikkusele grupi liikmena, olles osa seltskondlikust identiteedist, kambavaimust, kollektiivsest mina-pildist. Kõigest mõni aasta hiljem…
-
Kausi idee mahutada ühte arvustusse võimalikult palju teiste kirjanike nimesid on küll väga naiivne, kuid näitab vähemalt seda, et inimene hoolib. Ma kujutan endale ette, kuidas võib siis välja näha vestlus minu ja Loomingu kriitikatoimetaja vahel, kes mulle pärast minu järjekordset kurtmist ütleb: “No kuule, ära ikka ütle, et sinust nüüd üldse juttu pole olnud, Kausi kriitikas X kohta oli sinu nimi seitse korda ära mainitud.…
-
Selline nõue kõlab üllalt, kuid jääb siiski ebareaalseks, seda just pikkuse ning mahutavuse aspekti silmas pidades. Üks võimalik põhjendus sellisele arvamusele – mida saab ja jõuab öelda tuhande tähemärgiga? Kui eeldada, et arvustamise juures saab primaarseks arvustamise fakt ise; tõsiasi, et teost ülepea arvustatakse, võivad väga kergesti kannatada kõik nõuded arvustuse sisulistele parameetritele – näiteks kriteeriumidele, mille kohaselt võiks arvustaja puudutada oma arvustuses arvustatava autori varasemaid…
-
Möödunud aastal ilmunud eesti luuleraamatute autorite seas oli ka uus nimi, kes hakkas silma oma küpsuse ja kirjandusliku oskuslikkusega. Maarja Kangro “Kurat õrnal lumel” pakkus ilmselt ühe huvitavama debüüdielamuse. Tõsi, autor oli tõsisemale kirjandushuvilisele tuttav kindlasti juba varem: ta oli avaldanud perioodikas ning lisaks sellele loonud mitmeid kvaliteetseid tõlkeid tähelepanuväärsetelt autoritelt, eeskätt itaalia ja inglise keelest. Pluss töö libretistina oma varalahkunud isa Raimo Kangro mõningatele teostele.…
-
Jürgen Rooste: Teinekord on tunne, et kõige ilusa ja imelise ülesehitamise võimalus libiseb meist (Eestis) kuidagi mööda, juba saame ta käeulatusse, aga siis jääb miskit puudu. . . . Muidugi, tegelikult leiab praegu aset mitu kirjandusfestivali: Põhjamaade luulefestival, “Prima vista” Tartus, “Sotsia” Tallinnas, Betti Alveri luulepäevad, mis on tähtis laeng noortele, ja Viljandis luuleööpäev kord aastas. Üht-teist suurema- või väiksemakaliibrilist veel. Aga keeruline on teha midagi põhimõttelist ja põhjalikku,…
-
See juurdlus ei lubanud tal erinevalt mitmest teisest kaasaegsest oma tekste kohe esimese soojaga laiema lugejaskonna ette paisatagi; raamatusse on sisse jäänud ka tõdemus: “Olles jätkuvalt oma loomingu ainukeseks lugejaks, võin seega rahuldustundega nentida, et kirjutan keskmisest suurema lugemusega sihtgrupile.” (Lk 137). Ju on siin tiba eneseirooniat ka, aga ikkagi on tõdemus vägagi eluterve. Saar ei ürita iga hinna eest meeldida, vaid deklareerib oma hinnangu nagu…
-
Samas, märgib Hornby, muutub kirjandus üha kirjanduskesksemaks. Anita Brookneri uus romaan räägib romaanikirjanikust. David Lodge kirjutas romaani Henry Jamesist. Alan Hollinghurst kirjutas inimesest, kes kirjutab Henry Jamesist. Ning eesti keeleski ilmunud Ian McEwani “Laupäevas” on peategelase äi ja tütar mõlemad auhinnatud poeedid. Hornby seab seega kahtluse alla, kas kirjanikel on vaja kirjutada niivõrd palju kirjanikest. Tema armastus Twaini ja Dickensi vastu tuleneb tema sõnutsi tõsiasjast, mille…
-
Lähendada ei ole püütud mitte ainult äri ja kunstimaailma. Kirjanikele ette antud lähtefraas keskuse särast ja hiilgusest vaid jalutuskäigu kaugusel asuvast sillast, mille all elatakse, lubab loota, et tähelepanu ja mõistmist jagub sellegi tarvis, mis elu peateede varjus painamas. Varjus ei ole tänapäeva maailmas aga mitte ainult mõni prükkar, keda kirjanik oma heakodanlikku kapitalismivastast tugitooli-kibestust väljendades hilishipiks idealiseerida võiks.
Kapitalil ei olevat enam aastakümneid kodumaad ning…
-
Löövus ja loovus
Omadus, mis Kivisildnikule iseloomulik, on mõistagi löövus. Tihtipeale ka tabavus. Kivisildnik pole ei kirjaniku ega ka sotsiaalse kommentaatorina inimene, kes väljendaks ennast läbi lillede. Kui asi mädaneb, siis ta mädaneb, mitte ei lagune algaineteks. “Lihtinimene on / nagu savi / või eesli sõnnik”. (“Vägistatud jäämägi, lk 60); “Perses päevad / perses nädalad / kallasteta paine / ja haisev seine” (sealsamas, lk 22).
Parematel puhkudel suudab…
