-
Uudne naiste rannakostüüm sai nime Vaikses ookeanis asuva Bikini atolli järgi, kus USA oli tuumapommi katsetanud. Pariisi moeajakirjandus ironiseeris, et päevitusriided ristiti bikiinideks, sest kandja paistab olevat tõusnud pommiplahvatuse rusude seest, seljas see vähene, mis alles.
1950. aastatel kandsid bikiine ainult Cannes’i filmifestivali tähed. 1952. aastal rabas filmis “Tütarlaps bikiinides” nende nappide hilbukestega üldsust 18aastane Brigitte Bardot, keda hakatigi kutsuma bikiinitüdrukuks.
Aga praegu? Praegu on naba näitamine kohustuslik…
-
Suure tõenäosusega kõneleb kogu tsükkel “Laulud Harjumaast” Mikiveri noorusmaast Loksa kandis. Sellele oletusele viitavad alliteratsioonid ja sõnavalik luuletustes “Varvas Valgejõe vees” ja “Laulupidu 1929”, Loksa surnuaialtki tuttavad perenimed (Kravtsovid, Siibergid, Eskenid, Mikiverid) luuletuses “Igavene vesiveski” jne. Selliste aimatava kontekstiga palade seast tõuseb esile “Haldjas”, mille taustast pole mul õrna aimugi, kuid mille mänglevus mõjub tugevamalt.
Järgnev tsükkel “Täiendavaid notiitse Elu Mõttest” algab luuletusega “Tükid”. Tervik kõneleb elu…
-
Sirbi otsijamootor ei leia nime Jaak Leer ega sõna “savumees”, küll aga on Leeri jutukogu mainitud Delfi naistelehe raamatusoovituses. Ühesõnaga, Leer on tulnud, et jääda. Kes on Nelli Teatajat lugenud, saavad aru, mida ma mõtlen.
Kivisildniku proosapreemia, mille ma mõni aeg tagasi Leerile andsin, on väärika ajalooga. Varem on selle pälvinud Piret Bristol romaani “Sõud” eest ja Vahur Afanasjev romaaniga “Kastraat Ontariost” Kivisildniku proosapreemia täidab esteetilist vaakumit…
-
Mõlemas romaanis leidub ka sarnaseid kõrvaltegelasi: jutustaja vanaema, onud ja tädid, omakandi julgeolekumees Konks/Murt jne. Ka probleemid, mille ümber jutt käib, on samad: kuidas ja millal ikka jutustaja isa hukkus, kes ta sisse vedas, kas isa hukkumist ja nime kasutati ära suuremates rahvusvahelistes luuremängudes, et läkitada välismaale mõni NKVD agent või mõni Briti luuraja sisse vedada. Laiemalt on küsimuse all kohanemise, kollaboratsiooni ja vastupanuvõitluse hind, ametliku…
-
Aga nüüd on sellest möödunud 30 aastat, suured sõjad ja riigikukutamine selja taga ja kõigi ellujäänute roll muutunud. Ülikool ise, kuhu ikka tullakse – olgu peale, et rahvuslikust on saanud internatsionaalne, et vaba vaimu kägistajaid varitseb igal sammul nii akadeemia sees kui selle ümber –, on oma põhiloomult ja suuruselt jäänud endiseks. Igale Tartus ülikoolis käinule peaks see tegevuskeskkond äratuntav olema ja seetõttu romaani kerge lugeda.…
-
Venemaa – lugematu hulk kirjanike
Venemaa on salapärase hingega suur karu. Seesugune levinud määratlus võib pidada paika ka meie idanaabri kirjanduse osas. Tõsi küll, “meie kõigi” tiitlit kandva Puškini ja suurte, Tolstoi- või Dostojevski-taoliste romanistide aeg on möödanik, ent andekaid loojaid jätkub igas žanris. Mõtleme kas või numbritele. Kui Eesti Kirjanike Liidu nimekirjas on ligi 300 liiget, siis ainuüksi Peterburis on aktiivseid kirjanikke ligi 2000! Tänavu külastas…
-
Nii nagu maovaevus, tõukus ka see unenägu päris kindlasti mainitud konverentsist, olles ühtlasi selle oneiriline võrdpilt või kujundlik üldistus. Seega olen sellest unenäost rääkides teatud mõttes lunastanud oma algse kavatsuse (ja toimetajale antud lubaduse) kirjutada Sirpi Ehlvestile pühendatud konverentsist ülevaade. . . . tegin seda lihtsalt oma teadvustamatust ja “unenäotööd” ekspluateerides. Ei hakka seda unenägu analüüsima, nagunii olen seda juba kirjapanemise käigus tendentslikult korrastanud ja arusaadavamaks moonutanud, Freudi mõistes…
-
Maimu Bergi “Unustatud inimesed” on ääretult petlik teos. Kahekümne neljast novellist koosneva kogumiku esimesed lood jätavad tunde veidi fantastilisest, samas omajagu väheveenvast loomingust, mille mõte ja eesmärk jääb hämaraks. Teose algus tõstatab tõepoolest küsimuse – “keda autor oma lugejaks peab?” (Toomas Hussar, Eesti Ekspress 27. III 2007) Kuid mida edasi, seda enam annavad endast märku allusioonid, paralleelid, kuskil aju tagasopis liigutavad ennast mingid äratundmisretseptorid, mis osutavad…
-
Milline on ja millest räägib Valerio Magrelli luule? Märge “intellektuaalne luuletaja” raamatu esikaane siseküljel on vihje või ka hoiatus neile, kes ootavad midagi muud. Esmapilgul torkabki silma selline kirjandusprofessori luule: mõtleb asjust sügavuti, teadmisi ja tehnikat on, kuid ja just seetõttu kuidagi kuivavõitu. Nagu raamatu nimiluuletus, mis küll mõjuvalt loitsib, kuid jääb siiski kaugeks, endassesuletuks, eneseküllaseks. “Luule DNA, te / heeliks ja elastik / vägisi keerdus…
-
Märt Väljataga seab oma 12. aprilli Eesti Ekspressis ilmunud “Vanakreeka kirjanduse antoloogia” arvustuses “See on see maa, kus meie häll . . . .” kahtluse alla vältelise värsi edukuse eesti antiigitõlgetes. Argumendiks on kreeka keele prosoodia liiga suur erinevus eesti keele omast, et kvantiteeriv efekt üldse tekkida võiks: “Paraku töötab välde vanakreeka ja eesti keeles niikuinii väga erinevalt – eesti keele kaht lühikest silpi ei tajuta võrdväärsena ühe ülipikaga”.…
