-
Ene Mihkelson ütleb romaanis „Katkuhaud”: „Ma olen alati arvanud, et nii väikese maa kohta kui Eesti on ajalugu liiga palju”. Ajaloo käsitlemisega näitab eesti kirjandus kõige paremini enda omapära. Paljudki tänapäeva Eesti probleemid tulenevad Teise maailmasõja kurjuse pärandist. Seda teemat tuleb läbi töötada ikka ja jälle ning vaevalt on ju alustatudki. Vanem generatsioon, kes osales toonastes sündmustes, on lahkumas ja noorem ei ole veel teinud oma…
-
Reisikirjad lähendavad maid ja rahvaid, kasvatavad tolerantsust ja õpetavad mõistma „teist”. Sageli ja ajas muutub aga olulisemaks hoopis see, mida ja kuidas autor näeb püsivat, mitte aga ajakirjanduslikult turistlev pilk, mis piirdub hindade äratoomise ja suvituskohtade kiitmise-laitmisega ning ainult möödaminnes märkab loodida nähtud paikade ajaloolisust, nende sügavuse mõõdet, erinevaid kultuurikihte. Aga nende nägemine sõltub küllap kõige enam vaataja haridusest, huvidest ja tähelepanuvõimest. Heast teejuhist aga eelkõige.…
-
Väitsin nimelt, et minu meelest pole oluline mitte see, millest, vaid see, kuidas kirjutatakse, et iga raamatu, sealhulgas ka kriminaalromaani väärtuse määrab ikkagi kirjaniku kirjutamisoskus, ta stiil, ning et pean Raymond Chandlerit, aga ka Dashiell Hammetit, Dorothy L. Sayersit, Josephine Teyd ja paljusid teisi kirjanikena mitte mingil juhul vähem oluliseks, kui näiteks suurt stiilimeistrit Flaubert’i.
Eksmajor pidas mu arvamust mitte ainult endale solvavaks, vaid lausa otseseks…
-
Iga kirjanik tunneb ilmselt kõige paremini oma ajastu olustikku ja inimesi. Antud juhul oleme sattunud teose otsa, mis satub seetõttu tobedasse kahvlisse. Raamatu välimus lubab nii mõndagi: pilt tugevatest ja tahtejõulistest noortest meestest, taustal helkivad linnatuled. Lisame sinna pealkirja “Linna valitsemine” ja saame ettekujutuse intriigidest ja võimumängudest vähemalt Tallinna linnavalitsuse tasemel. Või siis oletame pilku tagakaanele pöörates, et tegevuspaigaks on lausa mõni suurlinn.
See kõik häälestab mingile…
-
Tegelikult võiks iga inimene, kes on elanud pika elu, kirjutada mälestusi. Kas need mälestused on loetavad ka raamatuna, sõltub sellest, kui kogemusterikas see elu on olnud ja kui veenvalt, meisterlikult, köitvalt need on kirja pandud. Nagu igas kirjandusžanris, kohtab ka memuaristikas erandeid; teatud mõttes ületab hästi kirjutatud teos alati etteantud piirid, pakub rohkem, kui raamatut avades arvata oskad. Üsna hiljuti ilmunud Valentine Nõlvaku “Ellujääja. Mälestused” on…
-
Kurtide suhtarv on kultuuriti püsinud suhteliselt stabiilne, siiski mitte igal pool ja alati. Ameerika antropoloog Nora Ellen Groce on kirjeldanud Martha Vineyardi saarel USA rannikul XIX sajandiks välja kujunenud suletud sootsiumi, kus viipekeelsete kurtide protsent küündis kohati 20-ni. Kurtus levis seal eelkõige geneetiliselt. Kuuljate jaoks oli norm osata viipekeelt, kurtust ei peetud aga puudeks. Eks norm ole tuletis statistilisest keskmisest, keskmise muutumisel kujundame ümber ka oma…
-
Selle aasta veebruaris vastu võetud keeleseaduse muutmise seadust on täiendatud sõnastuses “Eesti viipekeel on iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju”, “Riik soodustab eesti keele, eesti viipekeele ja viibeldud eesti keele kasutamist ning arengut”, seadusega reguleeritakse nüüdsest eesti keele, eesti viipekeele, viibeldud eesti keele ja võõrkeelte kasutamist, riiklikku järelevalvet nõuete täitmise üle ja vastutust keeleseaduse nõuete rikkumise eest. Kas viipekeele seisukohalt on selle…
-
Raamat on mitmetahuline: avatakse viipekeele olemus lingvistilise nähtusena, kõne all on eesti kurtide kogukonna õigus tunnustamisele ja iseolemisele (viipe)keelelise identiteedi alusel ning meditsiinitehnika arenguga kaasnevad ohud sellele vastformeerunud iseolemisele. Eri huvidega lugejale teeb raamatu aines orienteerumise lihtsamaks selle temaatiline liigendus, kuivõrd kirjutised nendel kolmel peateemal on koondatud loogiliselt järjestatud peatükkidesse “Viipekeelest”, “Kurtidest lastest ja nende keelest” ning “Meditsiin kuulmise eest ja kurtuse vastu”. Veel täpsemate huvidega…
-
Jan Kaus: Millist nišši täidab Tuulelohe praegusel Eesti kultuuriajakirjade maastikul? Kas püüab ta täita ilmumise lõpetanud Radugast jäänud tühimikku või on sellel Radugaga võrreldes ka suuri erinevusi?
Igor Kotjuh: Eestis on umbes 35 aktiivset venekeelset literaati, nende seas luuletajaid, prosaiste, publitsiste ja tõlkijaid, nii kogenud kui uustulnukaid. Almanahh Tuulelohe teeb nende autoritega koostööd ning püüab saavutada seejuures kolme eesmärki.
1. Tutvustada siinset vene kirjandust kohalikule venekeelsele…
-
Loomulikult alustab Igor Kotjuh oma luulekogu “Teises keeles” vajaliku enesetutvustusega, mis eessõnana ei mõju vaid teose omaette loomuliku osana. Küllap ongi üsna paratamatu, et viimaste kuude integratsiooniteema valguses on selline sotsiaalne positsioneerimine enam kui tarvilik. Tahtmatult meenub mõte esimesest “Revidentide” saatest, et miks ometigi ei tooda välja eesti “venelaste” positiivset osa, neid, kes siiralt armastavad Eestimaad ja tahavad olla selle riigi kodanikud. Igor Kotjuh on kindlasti…
