-
vaatasin head filmi, mis tegi korraks lahti tõelise elu ukse
Martin Oja
See oli 14 või 15 aastat tagasi, kui Madis Kõivu näidendi „Filosoofi päev” vaatamise järel Vanemuise teatrifestivalil kirjutasin ma luuletuse: „Kaugele me jõuame, soove tehes, / teadmata, kes me tegelikult oleme? / Kuidas me armastame / ja kuidas armastame me siis, / kui me ei tea, kuidas armastada? / Milline on meie eesmärk, / kui me…
-
Lähenemas on järjekordse romaanivõistluse tähtaeg. Mida peaksid asjast huvitunud sel juhul silmas pidama?
Eesti Romaaniühing korraldab käesoleval aastal järjekordse romaanivõistluse, mille tähtaeg on 1. detsember 2008. Täpsem informatsioon käsikirjade vastuvõtmise ja žürii kohta avaldatakse ajakirjanduses kaks kuud enne võistluse tähtaega.
Milline on sinu hinnangul romaanivõistluse sisu ja positsioon kirjanduselus? Millised on sellise positsiooni head ja vead?
Usun, et nõustud minuga selles, et romaanivõistlus on üks väheseid kirjanduselu tahke, millest…
-
Pruugime sõnu emakeel ja eesti keel peaaegu sünonüümidena. Mis on eriti kahtlane siis, kui jutt käib koolilaste kohta, kelle esimene lapsena õpitud keel ei olnud eesti keel. Nii võiks meie keelekorralduse traditsiooni arvestades muidugi teha ettepaneku asendada emakeel niisuguseks puhuks mõne teise sõnaga, näiteks esmakeelega. Sellist ettepanekut ma aga teha ei taha. Vastupidi, tahan kutsuda olema ettevaatlikum eesti keele muutmisel, olemasolevate sõnade asendamisel uutega, tundugu need…
-
1.
See on see lõppematu küsimus, küsimine kunsti ja ta põhjuse, olemuse järele. Kas kunst peab meid õrnalt kandma, suiutama, hoidma me olemise koldetule küdemas ja viima meid lunastuse ja – olgu see või läbi räpa ja õõva – lõpuks ikka armastuse, ta võimalikkuse juurde? Või peab ta olema kriipav, valus, pisut õudne – õudne, sest talumatult aus –, et tekitada meis olemasolutunnet, seda tuiget, seda piina,…
-
Ulme – võrdne võrdsete seas
Kui eesti tänapäevane ulmekirjandus tekkima hakkas, oli ta oma mitte just üleliia kõrgelt tasemelt küllaltki ühtlane ja sisult kaunis üheplaaniline. Neil ja muil põhjusil seisis ta aastaid muust kirjandusest üpris eraldi ning sarnanes paljuski rohkem klubilise tegevusega. Ulmeasjas kunagi sees olemata mäletan kuulu järele siiski võrguväljaandeid ja ulmelaagreid, ühesõnaga mõndagi, mis niinimetet päriskirjanduse juurde noil ajul ei kuulunud. Tänaseks on fänniulme suurem…
-
Möödunud aasta lõpupäevil ilmunud luulekoguga „Pärastlõuna platoo” jätab Oja juba märgatava jälje eesti praeguse luule keskmesse. Jah, teiste hääli kõlab ikka läbi: on kaljukruusalikku kööki, teed ja pisinaudinguid (lk 38, 41, 50) ja fs-i musti autosid (lk 16), eloviidinglikku olmemeediapõlgust (lk. 10) ja jürgenroostelikku ganjatamist sitaste armanimeeste trotsis (lk 37). On päris tublisti tarbija-Eesti närvidelekäivuse manamist, mis vististi moodustab siinpraeguse vaimukultuuri konsensusliku kaemuse „asjade seisust”. Põhjust…
-
Eeldustest ja põhjendustest
Olen Viljandiga olnud seotud päris mitmeid aastaid. Mingil ajahetkel oli mul võimalus asustada Viljandi vanalinnas koguni kolme korterit, millest kahel oli järvevaade ja ühe keldrisauna kaunistas igivana linnamüür. Aga siis, kinnisvarahangeldamise kõrghetkel, lahkusin linnast, ja ostsin algselt ühele lähikondsele mõisnikule kuulunud hooned ja maavaldused. Arvan, et tunnen Viljandit mingil määral. Lugesin süstemaatiliselt kõike, mis tundus Viljandiga seotud, uurisin vanu kaarte, otsisin kadunud hoonete asupaiku.…
-
Teadupärast avaldas saksa filosoof ja kultuuriloolane Oswald Spengler aastatel 1918 ja 1922 oma suurteose „Õhtumaa allakäik” mõlemad köited. Nendes teostes püüdis ta asendada tolleks ajaks välja kujunenud arusaama inimkultuuri ajaloost uue käsitlusega. Kui seni oli räägitud ürgajast, vanaajast, keskajast ja uusajast, siis Spengler käis selle asemel välja süsteemi, kus üksteisest sõltumatult sünnivad, elavad ja surevad erinevad kultuurid.1 Spengleri ettekujutuses oli neid seni olnud kaheksa ning ta…
-
Berk Vaher on jõudnud kõnealust teos oma raadiosaates „Spiikker” juba kritiseerida, heites Roostele eelkõige ette seda, mida teatavad ka luuletaja enda sõnad: „mutt ütles mulle täna et tal on mu / pärast mure / et ma’i arene” (lk 54).
Vaheril on mingil määral kindlasti õigus, kuigi näiteks Mehis Heinsaare püsimine samas registris teda ei häiri. See selleks, tõsi ju on, et „Tavalise eesti idioodi” Rooste ei hüppa…
-
Kui ma kirjutasin teose, mille vormi iseloomustasin oma loodud sõnaga „esseem”, ei osanud ma ette näha, milline reaktsioon sellele järgneb. 2007. aasta suvel andis kirjastus Tuum välja mu raamatu „Teises keeles. Essee, luuletused, esseemid 2000–2007”, mis sisaldas valiku tekste minu ja Aare Pilve eestikeelses tõlkes. Nii jõudis eesti keelde uus mõiste, mida märgati ja üsna varsti ka kasutama hakati.
Ma ei hakka siin loomulikult registreerima kõiki…
